teisipäev, 8. detsember 2015

"Rebasesaare indiaanlased"

Tore poisteraamat Jaak Kukelt, vähemalt meie 9-aastane poeg luges isukalt. Tegelasteks on neljanda kuni kaheksanda klassi poisid, müttavad looduses, ehitavad, võitlevad teise kamba vastu. Vigvamid, nooled, kadad. Autor näikse seda maailma tundvat. Tegelikult ma pole ise seda raamatut läbi lugenud. Juhuslikult lahti võetud kohas askeldasid poisid kirvestega tammi ehitada ja see oli laetud tegutsemisrõõmust ja mehelikust energiast. Väga terve tunne oli. Võitlemine pole küll asi, mida ma väga heaks kiidaks, aga mulle tundub, et meeste maailmas on omavahelisel mõõduvõtmisel (ja teise kambaga sõdimisel)  veel mõnda aega tugev positsioon, nad ilma selleta lihtsalt ei oska oma mehelikkust tunnetada ja oleks lühinägelik seda fakti eitada. 

TJT

2 kommentaari:

Unknown ütles ...

See raamat oligi väga tore suvelugemine, kui see ilmus. Huvist midagi sarnast veel lastele lugemiseks anda jõudsime Eno Raua "Roostevaba mõõgani" ja neid kahte võrreldes esimene enam nii tore lugemine ei tundunud. Isegi tüdruku nimi, kes ühele peategelasest meeldis oli sarnane. Liiga palju paralleele. Arvestades, et raamatute ilmumise vahe on ligi 60a, on Kuke raamat küll kõvasti kaasaegsem. Eno Raualt on üks tore poisteraamat veel, mida tasub sõltumata ajast lugeda - Lugu lendavate taldrikutega.

Laps Eestis ütles ...

Aitäh!
Mulle seostub toreda suvelugemisena mitme aasta tagune "Hea laps on raske olla. Paha laps olla on veelgi raskem".
Kas ma sain õigesti aru, et see vanaaegne Eno Raud, „Roostevaba mõõk“, oli parem kui too kaasaegsem indiaanlaste raamat? Mulle „Lugu lendavate taldrikutega“ omal ajal üldse ei meeldinud, aga pojale võib oma vanamoelisusele vaatamata sellegipoolest meeldida ja mõnest Eno Raua raamatust olen isegi vaimustuses olnud. Meil on kohati väga erinev maitse ja siis on üsna lootusetu ära arvata, mis see hea võiks olla. Vinnasin raamatukogust ka ühe Berti raamatu, mille ta läbi luges ja käib kah hinnangu andis, „Koera nimega Sam“, mida ta ei puutunudki, aga suurele õele meeldis, Eva Janikovszky pildiraamatu „Vasta ilusti, kui küsitakse“, mis minu ja tütre arvates on täiesti geniaalne ja pojale läks kah kuidagi ja veel hulga kraami, mida ta üldse ei puutunud. Tütar lubas omal ajal minu arust häid raamatuid endale ette lugeda ja tahtis siis ise edasi lugeda. Pojaga ei toimi see nipp kah. Nii ta siis lihtsalt kaebleb meil arvuti järele ja kui ei saa, siis väljendab vahel oma frustratsiooni tülikal moel. Kui saab oma arvutiaja kätte, väljendab frustratsiooni pärast mänguaja lõppu.
Olen mõelnud küll, kas ma olen arvutipiiramises liiga range, et äkki selles mängimises on midagi, mida ta tõepoolest vajab, aga lähemalgi uurimisel ma ei näe arvutimängimisel tema isiksuse arengule häid külgi (muud, kui et see on jätkuvalt suurepärane piits ja präänik). Samas näen, et mina olen vast osavam asjade paigutaja, kuna mängisin noorena mingeid pakkimismänge – no toona ennevanal ajal ju mingeid ägedaid mänge polnudki.