teisipäev, 8. detsember 2015

Hiir purgis

"Vaata, kui tubli kiisu!” 

Poeg tuli minu juurde, surnud hiirepoeg käes. Kass oli selle vist meie köögist leidnud. Ütlesin, et viska see palun prügikasti ja pese käed puhtaks. Siis selgus, et ta elab veel. Süda tuksub. Aga ei liiguta. Pakkusin, et viib ehk välja kuhugi põõsaste vahele. Seda poeg ei tahtnud: „Siis ta sureb ju ära, ma ei taha, et loomad surevad. Äkki me võime võtta ta koduloomaks?”.

Oeh. Ei, me ei võta koduloomaks hiirt. Kuigi seda on varem juhtunud. Isaga nad püüdsid kunagi hiire kinni ja panid kolmeliitrisse purki. See elas seal tükk aega ja viidi ükskord kaugele loodusse ja lasti lahti. Tuppa sattunud putukad püütakse ka meil kinni ja lastakse õue. Elusana.
Siis mõtlesin, et kuidas me nüüd edaspidi hiiri püüda saame, kui lapsed nii tundelised on. Liimpüünises hiired pealegi piiksuvad tükk aega. Aga lõksuga püüdmisele nad ei reageerinud ja ega seda vist pärist laste nina all toimetatudki.

Poeg pani hiire purki ja pesi mu tungival palvel käed ära. Purk on köögilaual. Hiir liigutab juba. Poeg käis süüa panemas.

TJT

Kommentaare ei ole: