reede, 30. oktoober 2015

Trololoo ja laste kasvatamine

Vaatasin näosaadet (takkajärgi, nagu ikka). Saatejuht Märt Avandi teeb vahel nalja ja puha, aga käitub osalistega halvas mõttes nagu lastega, valusalt lugupidamatult, et mine istu nüüd sinna diivanile ja olge nüüd tasa, mina olen saatejuht (uhh!). Ja märkis ise ka, et küll on ikka raske olla kaheksa lapse isa. See puudutas mind. Tema viis suhelda lugupeetud žürii ja lauljatega meenutas mulle viisi, kuidas Eestis peeti kohaseks lastega suhelda minu lapsepõlves: inimest väärtustamata. 25 aastat tagasi peeti kohaseks olla lapse peale pahane, kui laps midagi kohe ei teinud või millestki küllalt hästi aru ei saanud. Lihtsalt, kui laps eksis. Kahjuks peeti kohaseks ka seda enda meelest õigustatud pahameelt väljendada. Tundsin ära, et minus elab seda suhtumist senimaale: ma olen enda peale kuri, miskit untsu ajan. Ma olen karistuse ära teeninud, kui ei tee küllalt hästi. Nii-öelda normaalne on teha hästi.

Tegelikult ma arvan praegu, et on täiesti normaalne teha mõnda asja kehvasti. Elus ongi kõik asjad normaalsed, kas nad siis parajasti meeldivad või mitte.

Selle pärast, ja ka pannes olulise esikohale ehk lähtudes armastusest, otsustasin eile, et suhtun edaspidi endasse kaastundega. Jah, lasin ebaküdooniad untsu minna ja suhtun endasse kaastundega, et mul seekord nii kehvasti läks. Neid asju, millega ma alla enda lati hakkama saan, on ikka küll ja veel. Ma keskendun armastusele.


Näosaates tabasin ka palju vingumist, et mis mõttetu trololoo laul ja mis mõttetu ma vajan sind, sa vajad mind laul. Ja üldse on ühel laulul üks viga ja teisel teine. Pole küllalt kultuursed valikud tulnud seal loteriis, nagu aru saada. Ma arvan, et las olla erinevat muusikat. Kuigi ma muidu kuulan raadiomuusikat ainult autos, siis näosaates on minu jaoks kõik ühte viisi (kuigi erineval moel) tore ja see just avardab mu maailma, et on ka sellist muusikat. Ja seda tohib ka nautida, nagu nt kohtunik Päevalill on varemates hooaegades välja toonud. Nagu Liina Vahtrik ütles, et talle meeldib mida lollim huumor, seda rohkem. See on minu jaoks väga hea lähtekoht, sest minu lastetoas oli ette nähtud, et naerda tohtis ainult intelligentse huumori peale ja n-ö madalatel teemadel tuli jääda distantsihoidvaks. Kui ma nüüd olen „Heeringat Veenuse õlal" nautinud, siis tunnen, kuidas see mu maailma on kergemaks ja rõõmsamaks teinud. Las olla rõõm kõigil tasanditel ja igal moel.

Näosaatest olen kirjutanud ka aasta tagasi postituses "Näosaate Tanja". Viskasin pilgu peale: üsna sama jutt, mis siin, aga ma ise märkasin, et midagi oli ikka uut ka. Seda märkasin ka, et kui ma mullu rõõmustasin Tanja vahetu rõõmu üle, siis nüüd märkan, et ta on sellega tagasi tõmmanud ja vahepeal rafineeritumat maitset, n-ö peenema rahva kombeid õppinud. Eks see ole märk kohanemisest. Sel aastal ma imetlen tema mahlakat grammatiliselt õiget ilusat eesti keelt - mina ei räägi ühtki võõrkeelt nii hästi. Ja seda, et ta ei ole oma tähtsas ametis uhkeks läinud, ülejäänud noored lauljad, kes selles saates žüriitoolile on sattunud, pole mulle rõõmu teinud (enamasti noor inimene ei tea kuigivõrd ega ole veel suurt osa maailmast läbi tunnetanud, aga ei saa sellest ise aru, mis kõik päriselt olemas on ja kuidas kõik omavahel seotud on ning kukub lihtsalt lahmima, kui kõrge koha peale satub). Mulle tunduvad Tanja ja Vaariku ja Osolini sõnavõtud sisukad, selliste pärast ma seda saadet naudingi, õpin ise ka midagi. Žüriiliikmed näevad üksikasju, mida mina ei oska märgata ja teavad taustu ja tagamaid.



10. detsembril, kui olen oma vaatamisejärjega jõudnud eelviimase saateni, on minu finalistid sellised. Kõigepealt Sepo – tänu talle on mu tuju kõige rohkem tõusnud, ma naudin neid repliike, seda meeleolu, neid esitusi, tema mehelikku energiat, lühidalt: kõike. Teiseks Liina, mulle meeldib, kuidas peagu kõik ta esitused on läbi pikitud huumoriga (ema oli tehtud pigem respektiga, aga saan aru ja mis teha, pealegi oli seal ka ikka väike nali ikka olemas, Sallo on nagunii võrratu, ilma naljata). Mina tahtsin naljasaadet ja nalja mõistab Liina teha just nii, nagu mulle meeldib. Pealegi ta ju laulab ka hästi. Järgmiseks Juss ja Saara. Võluvad noored inimesed, avarad, armsad, armastuserikkad – kui sellised inimesed tüürivad, on meie tulevik õigetes kätes. Juss tantsib ka hästi. Ja Saara on imeilus. Juss on ka muidugi ilus. Mehed said natuke ettepoole ainult selle pärast, et ma naisena naudin mehelikku energiat pisut rohkem. Eks selle pärast mehed publikuhääletustel võidavadki: naised on emotsionaalsemad ja usinamad helistajad. Minul on finaalsaade seni veel vaatamata (jõuab) ja nii jäi ka hääletamata, aga tahtsin oma hääle siia siiski anda. Edu ja armastust meile kõigile!
 
Rõõmsat ja rahulikku päeva!
TJT

3 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Karistust võib ka käsitleda kui meeldetuletust reeglite rikkumise eest. See on normaalne, see ei ole alandamine ega kättemaks. Elus tuleb seda palju ette, pole mõtet last hirmutada karistuse kui sellise ees. Ühes trennis näiteks hilnemise eest tehakse kätekõverdusi jmt

Laps Eestis ütles ...

Tänan väga selle kommentaari eest! See pani mind neid asju veel kord üle vaatama ja andis võimaluse enda jaoks üht-teist täpsustada ja uut avastada.
Võib-olla oli see kommentaar mõeldud teise postituse alla ("Palun ära karista ennast")? Minu jaoks on see üks teema, mis ühe pealkirja alla kuidagi ära ei mahtunud, seega sai kaks lugu. Aga lugeja loeb muidugi oma eluolukordi.

Nõus, et karistus ei peaks kunagi olema alandamine ega kättemaks ja mingi piirang reeglite rikkumise eest on asjakohane ja vajalik. Minu poja trennis tuleb ka kätekõverdusi teha, kes korda rikub. Trennis korra hoidmiseks võib see olla optimaalne ajasäästlik kokkulepe, sest treener ei peakski pidevalt veetma aega korrarikkujaga seletades, miks tema jutustamine, hilinemine vms tegevust häirib.

Samas olen veendunud, et suures plaanis on karistamine siiski aegunud kasvatusmeetod. Vähemalt vanematel võiks olla aega lastega suhelda (kuigi saan aru, et see on soovunelm). Ja lugupidamine võiks olla aluseks ka lapsesse suhtumisel - kust nad muidu seda õppida saavadki? Rahulolematuse ja pahameele kõrvale lugupidamine ei mahu.

Ma loodan, et minu lapsed hakkavad elama karistusevabas maailmas. Mind ei karista ju juba praegu enamasti mitte keegi peale minu enda. Ma igatahes soovin oma elu sellest puhtaks luua. Vähemalt enda käitumist, hoiakuid, mõttemustreid on mul võimalik muuta.

Laps Eestis ütles ...

Kui laps on tasakaalus ja saab aru oma tegevuse tagajärgedest, siis ei teki neid olukordi, kus karistus võiks olla mingi arusaamise järgi põhjendatud. Meil tuleb püüelda selle poole, et laps saab ise oma eksimusest aru ja siis pole ju vaja karistada, ta tunneb niigi kurbust, et asi ei suju.

Nii ühes kui teises, lapses tasakaalu loomisel ja enda tegevuse tagajärgede mõistmisel on täiskasvanul võimalik last aidata, viies samas karistuse vajalikkuse miinimumini.

Mulle pakub rahuldust seada endale kõrgemaid eesmärke ja siis nende täitmise nimel pingutada. See on kah üks viis õnnelik olla.
Tänan veel kord selle äratundmise eest!