Palun ära karista ennast

Kirjutasin selle sissekande mustandi kevadel pärast viidatud artikli lugemist, aga toona jäi see lõpetamata ja välja panemata. Panen selle nüüd siia üles, sest haakub mu praeguste teemadega. TJT
 

Ma laenasin selle pealkirja Anna Star Sophia blogist, sest see on lihtsalt nii hea, blogi ise on ka üks ääretult tervendav ja mõnus lugemine, tervenisti üks hea meeldetuletus endale, et armasta ennast, kasvõi natukenegi, et saaksid armastada ka teisi, oma lapsi näiteks kasvõi ainult. Mulle ikka on vaja selliseid asju veel meelde tuletada. Ma olen pärit karistamise ajast.

Mäletan, kuidas ma kord teismelisena määrasin endale mingi pisema koduse väärteo eest viis minutit pimedas sahvris. Eks seal olnud jahe ka. Ma olin omandanud ümbritseva keskkonna arusaama, et pahateole peab järgnema karistus. Ema sattus mulle peale, kui ma seal pimedas sahvris seisin ja küsis, et mida ma seal teen. Ütlesin siis, et karistuseks olen seal. Ema oli suht nõutu, ta minu pahateokest polnud vist ise märganud. Täiskasvanud mulle kunagi sellist karistust pole määranud, lasteraamatutest vist õppisin või kustki. Kristlus näib ka toetuvat pärispatu ideele: sa oled süüdi. Tunnetan seda arusaamist endas – seda on palju.

Ühel teisel korral tundus mulle, et pean oma koera tema eksimuse eest kehaliselt karistama. Mulle tundus, et minult kui noorelt koera perenaiselt oodatakse, et ma koeraga nii teeks (ta oli lahti pääsenud, läinud võõrasse kööki ja sealt ühe saia varastanud). Lõin siis koera kõvasti rihmaga ja pahandasin temaga. Pahane naaber paistis nõutu, nagu ka minu isa, kes selle intsidendi juures oli, aga ega nad midagi teha ka ei osanud. Olime kõik nõutud. Ma sain ise ka aru nii ühel kui teisel juhul, et midagi on väga valesti, aga mis just ja kuidas see õige on... Kes on süüdi ja millal peab järgnema karistus?

Me igatahes püüame oma lapsi vähem karistada. Gordoni „Targa lapsevanema” raamatus vist oli, et ka pahane pilk või mittesuhtlemine on lapse jaoks karistus. Igasugune täiskasvanu pahameel karistab last (või oli kuidagi teisiti, ma lugesin seda raamatut väga ammu). Lugesin, mõtisklesin, võtsin teadmiseks ja keskendusin oma vanemliku tegevuse muutmisele. Enda reaktsioone teadvustades märkasin, kui üksluised olid minu loomulikud reaktsioonid lapse tülikale tegevusele. Hiljem olen waldorfi inimeste käest õppinud, et on ka palju muid võimalusi. Ma olen imetlenud nende viisi tülikates olukordades huumori ja rahu, loovalt ja küpse teadlikkusega reageerida. Jah, ma olen seda endasse ahminud niivõrd, kui vanade jäikade mustrite kõrvale on mahtunud.

Loovuse ja humoorika reageerimise omandamine on mulle tundunud ületamatult keerulisena, seepärast olen püüdnud karistamise ärahoidmiseks lapsi ennetavalt suunata tervislikele rutiinidele nagu õiged kellaajad ja kasulikud toimetused nagu nt abitegevused köögis. Päevakava kellaaegadest kinnipidamine on tegelikult mulle suur pingutus, sest ma ise ei ole just rutiinide kuninganna, aga ilmselgelt teeb puhanud laps paremaid ja tervislikumaid valikuid, nii et tasub ikka enesekasvatust nende asjakohaste söögi- ja magamaminekuaegadega mässata. Kasulikud toimetused ja kodused abitööd seovad laste energiat, mis muidu läheb täiskasvanu vaatenurgast tülikatesse toimetustesse nagu ka laste omavahelised kiuslemised, mida igavusest ikka ette võib tulla (teate ju küll neid katseid sarjast, mis ta siis teeb, kui ma...).  Eriti oluline on ka laste neutraalne ärakuulamine, et mis siis õieti juhtus ja kuidas keegi end tundis. Tavaline pealtnäha energia- ja ajasäästlik viis laste vägivallale reageerida on teha nägu, nagu poleks olnud või lihtsalt kiirelt olukord peatada (kiirelt lõpetada saab ainult välist käitumist – kui sisemine impulss jääb alles, siis lahvatab olukord mõne aja pärast teises olukorras uuesti). See tähendab pidevat tegevust enda emotsioonidega. Ma püüan lastele head eeskuju anda, kirjeldades, kuidas ma ise endaga töötan, et enda kehvi isiksuseomadusi parandada. Räägin nt oma frustratsioonist ja rahulolematusest ja sellest, kuidas ma seda muudan. Ja koolilapsega on täitsa asjakohane kõnelda ka sellest, millised on ühe või teise tegevuse tagajärjed. Lihtsalt vaadeldes, võimalikult hinnanguvabalt, aktseptides lapse valikuid kui kogemusi. Kui talle anda oma südames luba ka mittesoovitavaid valikuid teha, siis vähemalt säilib side ja võimalus neid asju arutada. Vähimgi keelamine ja karistamine katkestab suhet. Olen seda ka kogeda saanud.

Isaga nad lahendavad nuputamisülesandeid ja teevad sporti ikka selle sama mõttega, et teha pigem midagi positiivset. Et oleks vähem põhjust karistada. Aga päris karistamata olla minusuguse taustaga inimene muidugi kah ei oska, kasvõi pilgu ja hääletooniga ikka. Kui minul on emotsioon, siis laps seda ka kogeb, olgu jutt kui ilus tahes. Me oleme natuke ikka ka see, milles me kasvasime. Just selle pärast tulebki teha endaga tööd, et laste tulevik oleks teistsugune. Lastelastele mõeldes. Või iseenda pärast. Tore inimene olla on palju toredam. Endal vähemalt.

Ja nagu Anna Star Sophia artikkel meenutab, siis see asi on ka hea üle vaadata, et kuidas me ise ennast karistame: ikka veel ei arvesta oma tegelike vajadustega ja mh jätame end ilma iseenda armastusest. Me kohtleme teisi nii, nagu kohtleme ennast. Kopin selle ilusa loo siia ka, laisemale lugejale. Minu jaoks oli hea lugemine ja vajalik meeldetuletus. Ja võrdluse võimalus: kuidas mina endasse suhtun ja kuidas ka võiks suhtuda. Arenguruumi on.

TJT

Anna Star Sophia "Palun ära karista ennast"

Enamik meist on kasvanud üles keskkonnas, kus on karistamist peetud normaalseks osaks kasvatusprotsessist. Kui laps teeb valesti, siis tuleb teda karistada. Tänu sellele oleme õppinud ennast karistama iga “vale” teo puhul.

Kõigepealt tahaks ma öelda, et mitte ükski meie tegu ei ole ega saa olla vale. Meie teod on lihtsalt need, mis need on – teod. Pole õiged ega valed, head ega halvad. Jah, me võime oma teoga tekitada kellelegi valu, egamugavust või “rikkuda reegleid”, kuid see ei tee antud tegu valeks. See on lihtsalt tegu, mis antud olukorras tekitas teisele valu. See on kõik. Oli tegu ja oli tagajärg.

Me saame sellest kõigest õppida ja alati on meil olemas põhjus, miks me teeme neid tegusid, mida me parema meelega ei teeks. Näiteks, kui me karjume kellegi peale ja tekitame teisele sellega valu, siis alguse sai see sellest, et me ise tundsime valu. Me ei oleks seda tegu teinud, kui meil poleks olnud valus või me oleksime osanud antud valuga paremini toime tulla. Me pole süüdi selles, et me tegime selle teo. Me tegime seda, me võime järgmisel korral teha teisiti, kui suudame. Aga me pole teinud midagi valesti.

Kuidas siis õppida ennast mitte karistama ning sellest johtuvalt mitte karistama teisi inimesi?
Alguse võiks see saada sellest, et hakkame iseendale paremaks, mõistvamaks, hoolivamaks, armastavamaks vanemaks. See tähendab seda, et kui me teeme mõne teo, mida me parema meelega poleks teinud, siis selle asemel, et süüdistada ennast või karistada ennast, olla enda jaoks olemas. Pöörduda enda poole ja küsida: “Kallis, kuidas Sa ennast tunned?” Suhelda endaga hoolivalt ja armastavalt, mõista, et meil oli mingi käivitav põhjus antud teo tegemiseks.

Et sellest paremini aru saada kujutage ette, et teie ees on lapsuke, kes on teinud mõne “halva teo”. Näiteks terve suure lillepeenra üles kaevanud ja kõik lilled mööda aeda laiali vedanud. Selle asemel, et küsida: “MIDA SA TEINUD OLED?”, “MIKS SA NII TEGID?” või “MIS SUL ARUS ON?” uurida hoopis lapsukeselt hoolivalt, kuidas ta ennast tunneb. Kas tal on ikka kõik korras või on mõni väljaelamata mure. Uurida, ilma süüdistamata ega viitamata, et tegemist oli “halva teoga”, miks ta tegi mida ta tegi. Ehk ei tulnud lapsele pähegi, et tegemist on teoga, mida oleks parem mitte teha. Võib-olla ta ei näinudki selles muud, kui lihtsalt ideed ja teostust. Aga, kui tal siiski on mõni mure, siis rääkida temaga sellest. Arutada, mida ta pole saanud – äkki on tal puudus meie tähelepanust jne.

Selle näite põhjal mõistate, kuidas saaksite edaspidi harjutada endale lähenemist, kui olete teinud midagi, mida te tagantjärgi vaadeldes oleksite parema meelega tegemata jätnud. Võib-olla otsustasite tervislikuma eluviisi kasuks aga sõite ühe burgeri, võib-olla armastate oma naist aga karjusite tema peale, võib-olla tahate inimestele vaid parimat, aga teenindasite oma klienti ebaviisakalt. Mis iganes tegu see poleks, meil on õigus armastavale ja hoolivale suhtumisele, mida me saame iseendale pakkuda. Me ei vääri karistust oma “halva teo” pärast, me väärime mõistmist. Alati.

Kui saate, olge leebed ja hoolivad enda ja teiste vastu. Ning kui ei saa, siis pole lugu, te pole milleski süüdi