Poja sünnipäev

Poja sünnipäevapidu on peetud. Kutsutud olid klassikaaslased ja endised lasteaiasõbrad. Poeg tahtis oma sünnipäeval  uisutada ja pimesikku mängida  ning eriti  oluline oli ka osta limonaadi  ja kartulikrõpse. Koos valisime mänguraamatutest mänge ja võtsime kõiksugu vajalikku kraami kaasa, ka posu lauamänge. Minu jaoks oleks pidu läbikukkunud, kui lapsed hakkaks omaette telefone plõksima, seepärast mõtleme lapsega koos peo sisu mitu korda üsna põhjalikult läbi ja valmistame end ette.

Aga mõnikord ei lähe kõik nii hästi kui tahaks. Külaliste nimekirja vaadates panin tähele, et seal on paar last, kelle käitumise üle kodus on kõvasti kaevatud. Mulle tegelikult ei meeldinud kutsutute seas kiusajaid lapsi näha, aga ma austan poja soovi neid lapsi kutsuda ja kus siis ikka paremaid suhteid sisse seada kui mitte oma sünnipäeval. Ja kui väga ma ei tahaks arvata, et teised lapsed on need, kes halvasti käituvad, tuleb ikka peeglisse ka vaadata. Empaatia ei ole meie poja tugev külg, nii et eks sarnane leiab sarnase. Tuleb lihtsalt ennast valmis panna. Meenutasin kõike, mida ma waldorfõpetajatelt õppinud olen ja keskendusin varahommikust saati.

Uisutamist tabas halb õnn. Eelmisel päeval oli ilmaennustus liiga külm, nii et ma otsustasin poja suureks kurvastuseks selle üldse ära jätta – kartes, et peo algus muutub külma tõttu soovitud lustiürituse asemel kriisiürituseks ja ma ei suuda olukorraga mõnusalt toime tulla, kui mul on korraga mitu last, kel on liiga külm – ja ikka tuleb uisutamisest loobuda. Tegelikult küll ilm nii külm polnud, aga ega saa ju lõputult peokülalisi edasi-tagasi loksutada oma meelemuutustega.

Paari tundi enne peo algust tundsin korraga väga selgelt, et ma ei taha täna mängujuhi tööd teha. Need meie varasemad plaanid ei sobinud sellesse hetke või mina ei suutnud nendega enam haakuda. Kuigi ma mäletan, millise õhina ja mõnuga me pojaga plaane olime pidanud ja mänge valinud. Imelisest peost unistades ma olen end korduvalt tabanud mõttelt, kui tore olekski laste pidude  korraldamisega tegelda. Aga need mõtted on seni ikka üle läinud ja lihtsalt polnud nende mängude päev.

Kui külalised kohale jõudsid, hakkas väike jama üsna kohe pihta. Tüdrukud jooksid minu juurde kaitset paluma ja veel enne kui ma laste juurde jõudsin, tuli poeg väga nördinult, et üks neist lastest oli teda löönud. Eks ma olnud muidugi nördinud, aga keskendusin väga püüdlikult enda meeleolule, et olla rahulik ja lugupidav ka selle lapsega.

Läksin siis kohe laste juurde (enne olin köögis ja välisukse juures külalisi vastu võtmas) ja nägin peagu kohe seda last teist külalist häirimas. Ütlesin üsna rangelt, et sellele lapsele vist ei meeldinud, mis sa tegid, vaata, kuidas ta end tunneb; sünnipäeva reegel on see, et ei tohi teha teisele seda, mis talle ei meeldi. Selle peale ta noogutas arusaajalt (tegemist on äärmiselt intelligentse lapsega) ja tükil ajal püsiski olukord kena. Ma ei tabanud seda last enam kordagi kedagi kiusamas ja keegi  ei kurtnud ka. Huh, õnneks läks. Poeg läks teise tuppa oma parima sõbraga kaardimängu mängima ja seltskond lagunes laiali, teised lapsed hakkasid teisi mänge mängima. Olukord rahunes, meie laste isa tähelepanu oli ka kogu aeg laste juures, ta on äärmiselt andekas mängujuht ja saab ka võõraste lastega kergesti jutu peale (ta soovib selles blogis väga kõrvaline tegelane olla ja seda soovi tuleb austada). Ja meie hästi empaatiline tütar võtab rõõmuga rahuingli rolli ja hoidis teisi mänge hoolivas kulgemises.

Pole vist vaja lisada, et mulle on oluline, et meie pere külalised end hästi tunneksid. Ma üldse ei jaga seda materiaalselt edukate inimeste seisukohta, et kokkupõrked ja probleemid teevad lapsed tugevaks ja las aga purelevad. Ma arvan lausa vastupidi. Selleks et elada hoolivate inimeste kogukonnas, tuleb ise osata selline olla. Ja mõnel tuleb kõvasti õppida ja harjutada, enne kui välja hakkab tulema. Purelejaid ja kiuslejaid ei saa sellisesse kogukonda lasta. Nii jääbki osa inimeste osaks kaevelda eestlaste halva iseloomu üle ja otsida õnne mujalt. Aga võiks ka peeglisse vaadata. Niisiis pingutan ma praegu selle nimel, et ise kena inimene olla (kuna ilma pingutuseta see minu puhul paraku ei sünni, sageli on palju mõnusam ikka nõmedalt käituda; aga sel on kehvad tagajärjed) ja toetada oma laste arengut sellel teel. Et neil oleks tulevikus valik elada kenade inimeste kogukonnas (kui inimene tahab mingiks nigelaks tegelaseks hakata, siis selleks pole ema abi vaja). Ja muidugi tundub mulle ka, et tore rõõmus sünnipäevapidu aitab lapsel enda isikut väärtustada .

Peo tipphetk oli ilmselt see, kui kartulikrõpsud välja pandi (kuigi maasika-kohupiima-vahukooretort oli ka väga maitsev ja selle jagamise ümber tekkis samuti rüselust). Enne krõpse olid kõhud  täis söödud (hästi läks toores kraam ja rosinad-pähklid ja võileivad). Siis kogunes seltskond ümber laua ja rakendati kõikvõimalikke krõpsukahmamisstrateegiaid. Sest neid krõpse jagus ainult veerandtunniks. Ja ma tegin oma selle peo suurima apsu, kui ei pannud poja soovil limonaadi kõrvale. Arvasin, et äkki tordi kõrvale, aga pärast läks meelest ära. Nii et poja jaoks oli peo suurim ebaõnnestumine see, et limonaadipudel jäi avamata. Muidu pakkusin lastele külmutatud ja ülessulatatud vett, mis oli keeva veega parajale temperatuurile soojendatud. Ma taaskord ei märganud suurt veepudelit õigel ajal sulama võtta, nii et see oli veel pooleldi jääs. Ja vaarikamoosijooki. Poemahlad jäid ka seekord pakki, aga ma hoidsin suhkruga ka teadlikult madalamat joont, sest õues oma energiat välja mürgeldamata lastele palju suhkrut pakkuda ei tundunud meeleolu mõttes üldse hea idee. Suhkur toob liiga äkilise energiaportsu tõttu kaasa rahmeldamist ja kokkupõrkeid, osa lapsi tunneb end suhkru söömise järel kehaliselt halvasti ja see väljendub nt käte jalgade ebasoovitavas liikumises ja kiuslemises.

Peo  aeg oli valitud nii, et oleks ka pimedat aega kasutada. Pimedas toas pimesikku mängida on meie poja arvates väga lahe. Võtsin siiski ühe õhupalli ja valgustasin seda telefoni taskulambiga, see andis just parajalt kummitusliku  helesinist valgust, lastele ka meeldis. Pimesikumängus oli ka muret. Keegi  lõi pimesikku. Niisiis tuli teha reegel, et puudutada ei või, kes soovib tähelepanu, teeb häält. Selle peale tegi mõni muidugi koledat kakofoonilist lärmi. Istusin siis oma nurgas ja tegin ilusat heli. Selle peale lärm vaibus, lapsed otsustasid, et lärm pole tore ja mõni laps hakkas ka mind jäljendama ja ilusat heli tegema. Ja tükk aega kulges mäng suhteliselt rahulikult. Mu tütar tahtis pimesikuks minna ja oli kohe varsti hädas sellega, et osa lapsi sugugi ei põgenenud pimesiku  eest, vaid tilpnes tal kogu aeg ees ja pimesiku jaoks oli see ahistav. Mõnel lapsel on väga tähelepanu vaja. Ja puudutusi. Osa laste arvates oli selline mängustiil jama. Et peab nii mängima. Ja teistel jälle teine arusaam. Aga liiga teravaks see vaidlus ei läinud. Tuletasin lihtsalt meelde, et varsti lõpeb mäng ära ja läheme torti sööma ja siis on pidu läbi. See aitas veel natuke aega mängida ja siis oligi kõik.

Ja kuigi see nüüd mingi unelmate sünnipäev kindlasti polnud, jäi poeg sellega kokkuvõttes siiski rahule ja mõni külaline väljendas ka rahulolu, keegi lausa tänas toreda peo eest. Ja oligi kena keik, kedagi ei kiusatud, kõigil oli tegevust ja arvamuste lahknemine ongi isiksuste puhul vältimatu. Mina olen rahul, et mu suhtumine neisse kahesse lapsesse, kelle suhtes olin eelarvamuslik olnud, paranes märgatavalt. Alati rõõmus enda arenemise üle.

Eelmiste sünnipäevapidude kohta loe siit ja siit, neist lähevad omakorda lingid varasemate pidude sissekannetele.

TJT