Tänases Postimehes kirjutab Mihkel Mutt, kuidas mitte nii
vastutustundlikul ja vähemteadlikul inimesel tuleks lapsi saada, et väärikamalt
elada. Vaatasin, et minu puhul kehtib küll.
Ma olen pärast laste sündi kindlasti hoolivam nt autojuhina.
Teise inimese kahjustamise võimalus on oluliselt selgemalt mu teadvusse jõudnud
– just selle kaudu, kui ma väikese lapsega roolis olles igasugu õudukaid ette
kujutasin – kui keegi minu lähedal mõne põneva, aga ohtliku manöövriga hakkama
sai. Siis otsustasingi, et mina enam mitte. Ja ausõna, ma naudin oma uut
olemist palju enam. Seda tunnet, mis on hoolivalt käitudes.
Ja ma olen suht süsteemselt oma varjukülgi ümber töötanud. Laste
ema peaks ju rahulik ja turvaline olema. Ka siis, kui tal looduslikke eeldusi selleks
napib, saab ise palju ära teha. Või no midagigi. Ja mul oli selleks enne laste
sündi aega.
Kui laps juba sündinud, harjutasin end korralikult kirjakeeli
kõnelema (sest arvan, et kirjakeele vaba valdamine muudab keskklassi eluga
toimetuleku mõnevõrra lihtsamaks). Ja polnud enam ka ealist vajadust pop ja
noortepärane olla ega emale oma talumatu käitumisega kohta kätte näidata. Kergendus
muidugi seegi.
Ja see väärikama eluplaani mõte hakkas minu puhul kehtima juba
ammu enne laste sündi, kui ma nende kunagise kindla tuleku peale mõeldes jõin
vähem alkoholi (kuigi keskkooli ja ülikooli aegu ju „kõik jõid”) ja jätsin
suitsetama hakkamata. Et mitte tulevase lapse algust rikkuda, nagu mu kodune
kasvatus tollal oli. Ja tegin mõnda kasulikku asju, mis toitumisse ja
liikumisse puutub. Mingit nurka pidi oli see
laste saamine ikka foonil olemas, kuigi mu noore inimese põlve elukorraldus
seda sugugi ei toetanud.
Mulle on üldiselt mittekeegi olemine meeldinud. Üliõpilase staatus
oli tore selle poolest, et ei pea keegi olema, kõik on justkui veel ees ja saab
lihtsalt elada ja õitseda. Nii nad vähemalt arvavad(?), et miski seal ees ikka
on. Ema staatus on natuke sarnane. Ise justkui ei pea midagi olema (laste
maailmas polegi emadel isikunimesid), piisab, kui olla normipärane ema. Aga kui
üliõpilase staatus ei sea erilisi eetilisi ega moraalseid nõudmisi – on ju
igasugu joodiküliõpilasi ja see tundub isegi pop, siis emarolliga kaasneb minu meelest oluline moraalne
vastutus. Minu meelest hea, kui on mingi väline põhjus pingutada. Kui sisemine
selgroog (veel?) ei kanna. Abiks ikka.
TJT
5 kommentaari:
Aga kas see isekas ei ole... Et saan lapse, et paremaks hakata?
Niisama mõtlen, ei ole isiklik...
:-)
Mis sest ikka, kui peakski olema isekas... võidavad ju absoluutselt kõik. Tegelikult ma sellist mõttekäiku siiski väga ette ei kujuta, et keegi viitsiks last tahta selleks, et ise paremaks hakata. Lapsega on ikka tükki jama ka, siis oleks ju lihtsam lihtsalt ise paremaks hakata... praktiline vähemalt :-D
Laps toob ju mh pidevalt välja need kehvemad kohad vanemast ka, ma peangi lapse peeglis enda kehvema endaga pidevalt tõtt vaatama, ilma lapseta oleks kergem ja mugavam end arendada - nagu üldse mida iganes on ilma lapseta mugavam.
... aga huvitav mõte kahtlemata :-)
Ma üks hommik tabasin end mõttelt, et tegelikult on see ikkagi täiesti praktiline mõte (no uumor muidugi, aga samas mitte tühjalt kohalt rebitud) saada lapsi selleks, et heaks inimeseks saada. Ühelt poolt on pidevalt stiimulit, sest kui inimene juba heaks tahab saada, eks ta siis püüa vähemalt oma lastele midagi hääd pakkuda (mitte et me teaks, mis on kellelegi või millekski hea).
Teisalt - sellist armastust ja heaolemise pilti nagu laste pilgu läbi mina oma elus mujal pole kogenud (ma kahtlustan, et väga vähesed emad oskavad niimoodi oma lapsi armastada nagu lapsed armastavad oma emasid). Ja see lastes olev elav pilt heast emast on mingi kindel asi, kuhupoole püüelda - abstraktne hea inimene on mulle esialgu veel püüdmatu ja haaramatu suurus, tal pole õiget kuju. Meie ühiskonnas ju selliseid ideaalpilte eriti polegi - ega ka sakraalset tausta, nagu Mihkel Mutt oma loos nimetas. Kuhu meie ühiskond inimest üldse püüdlema suunab?
Mina olen küll läbi elu - juba päris noorena ikka - mõelnud, kui põnev oleks, kui oleksid isiklikud lapsed, ja nendega koos areneda. Ja tõsijutt, see väline stiimul mõjub küll :). Tõsi, ma ei arene sugugi siis ja alati sinna, kui või kuhu mina tahaksin, aga kuskile ma ikka arenen ja koguaeg õpin enda kohta uut.
Mina ei taibanud küll varemalt lapsevanemaelus mingit sellist arenguvõimalust näha ja veel mõni aasta tagasi mõtlesin oma tuttavate arengujutte kuulates, et mina küll ei viitsi praegu areneda, vaatan, kuidas igapäevaeluga enam-vähem joone peale saada - enda ideaalettekujutuse järgimine käib paraku täiesti lootusetult üle jõu. Nüüd tajun küll, kuidas seesama ahjukütmine ja söögitegemine on omandanud uue mõõtme ja sügavama tähenduse, inimestevahelistest suhetest rääkimata. Aga mine tea, võibla juhtub see inimesega vanemaks saades nagunii?
(Mind sunnivad lapsed ümbritsevat sügavamalt mõtestama, aga ega see ju kõigiga nii ei ole.)
Postita kommentaar