Jääaeg

Lugesin Postimehe kirjanaise arvamust, et „Jääaeg 4” ei vastanud tema ootustele, ja et need olid meedias kõrgeks puhutud. Ära oli toodud ka rida lastefilmi mingeid n-ö puudusi, kirjeldades pikalt seda, mida filmis ei ole (mis mõte on rääkida filmi arvustades sellest, mida seal pole? Kas mitte see ei peaks lugema, mis on?). Ma imestasin selle arvustuse üle. Meedia polnud minu ootusi „Jääaja” suhtes üles puhunud, läksin filmi vaatama lihtsalt sellepärast, et lastega pidi keegi kaasa minema ja mina olin vastutulelikult valmis selle madina ära kannatama. Ma tegelikult ei armasta madinafilme, eriti neid kohti, kus keegi haiget saab, kuigi tegelikult ma tean küll, et joonistatud tegelased justkui ei saa päriselt haiget – aga mis on päriselt? ja kui minul on valus, siis keegi ju sai haiget? 

Sellise ootusetuse pealt olin rõõmsalt üllatunud, et väga kobe film. Ameeriklaste kohta palju viiteid kultuurile, minu meelest naljakas – lapsed nimetasid seda naljafilmiks. Visuaalselt suht ilus, kui mitte arvestada, et minu maitse on looduslähedasem loomakujutus. Madinat ei olnudki nii üle mõistuse palju – või hakkan ma juba sellega harjuma? Ja tähelepanuväärselt huumoririkkalt-muinasjutuliselt olid ka need haigetsaamise kohad lahendatud – ei mingeid disneylikke lapikuid tegelasi ega tähekesi pea ümber, vaid fantaasiarikas muinasjutuline ulme, mis jätab võimaluse kujutleda loomtegelased mingisse teise aegruumi, kus toimivad teistsugused füüsikaseadused.

Film kõneles väärtustest mulle meeldival viisil. Kuidas elada, kui kogu maailm kukub kokku? Selline 2012 / senise maailmakorralduse lõpu teemaline lastefilm, minu meelest meelelahutusliku pealispinna all tõelist pidet pakkuvad mõtted ja kujundid. Ja samas igale võimalus võtta seda ka lõbusa meelelahutusena. Olen nõus uuesti vaatama (minu poolt väga tugev tunnustus).

See oli ka tore, et Kosmose kinos saab filmi vaadata vanaaegses 2D-s. 3D ei tundu meile mõnus ega tervislik. Ja Kosmose piletionu on kõige lastesõbralikum teenindaja, keda ma tükil ajal olen kohanud.

TJT