Vanemate pattudest

Tänases Postimehes kirjutab Mihkel Mutt, kuidas mitte nii vastutustundlikul ja vähemteadlikul inimesel tuleks lapsi saada, et väärikamalt elada. Vaatasin, et minu puhul kehtib küll.

Ma olen pärast laste sündi kindlasti hoolivam nt autojuhina. Teise inimese kahjustamise võimalus on oluliselt selgemalt mu teadvusse jõudnud – just selle kaudu, kui ma väikese lapsega roolis olles igasugu õudukaid ette kujutasin – kui keegi minu lähedal mõne põneva, aga ohtliku manöövriga hakkama sai. Siis otsustasingi, et mina enam mitte. Ja ausõna, ma naudin oma uut olemist palju enam. Seda tunnet, mis on hoolivalt käitudes.

Ja ma olen suht süsteemselt oma varjukülgi ümber töötanud. Laste ema peaks ju rahulik ja turvaline olema. Ka siis, kui tal looduslikke eeldusi selleks napib, saab ise palju ära teha. Või no midagigi. Ja mul oli selleks enne laste sündi aega. 

Kui laps juba sündinud, harjutasin end korralikult kirjakeeli kõnelema (sest arvan, et kirjakeele vaba valdamine muudab keskklassi eluga toimetuleku mõnevõrra lihtsamaks). Ja polnud enam ka ealist vajadust pop ja noortepärane olla ega emale oma talumatu käitumisega kohta kätte näidata. Kergendus muidugi seegi.

Ja see väärikama eluplaani mõte hakkas minu puhul kehtima juba ammu enne laste sündi, kui ma nende kunagise kindla tuleku peale mõeldes jõin vähem alkoholi (kuigi keskkooli ja ülikooli aegu ju „kõik jõid”) ja jätsin suitsetama hakkamata. Et mitte tulevase lapse algust rikkuda, nagu mu kodune kasvatus tollal oli. Ja tegin mõnda kasulikku asju, mis toitumisse ja liikumisse puutub. Mingit nurka pidi oli see  laste saamine ikka foonil olemas, kuigi mu noore inimese põlve elukorraldus seda sugugi ei toetanud.

Mulle on üldiselt mittekeegi olemine meeldinud. Üliõpilase staatus oli tore selle poolest, et ei pea keegi olema, kõik on justkui veel ees ja saab lihtsalt elada ja õitseda. Nii nad vähemalt arvavad(?), et miski seal ees ikka on. Ema staatus on natuke sarnane. Ise justkui ei pea midagi olema (laste maailmas polegi emadel isikunimesid), piisab, kui olla normipärane ema. Aga kui üliõpilase staatus ei sea erilisi eetilisi ega moraalseid nõudmisi – on ju igasugu joodiküliõpilasi ja see tundub isegi pop, siis emarolliga kaasneb minu meelest oluline moraalne vastutus. Minu meelest hea, kui on mingi väline põhjus pingutada. Kui sisemine selgroog (veel?) ei kanna. Abiks ikka.

TJT