"Soovilugude puu" on tore lasteraamat, kus peategelasteks 4-6aastased saksa lapsed.
Lookesed tavalisest saksa elust. Olukordadest ja lahendustest. Saksa Bullerby
harmooniline ja rikas maailm. Mõnus ettelugemine enne uinumist.
Miks ma seda saksat siin rõhutan? Mulle torkab selle raamatu
taustal teravalt silma, et eesti lastekirjanduses mõistetakse ja käsitletakse
probleemi väga teistmoodi. Elu ongi nõme, vanemad käituvad vastikult ja
probleemidele pole lahendusi – või ei tundu need mulle kui lugejale usutavad. Laps
jääbki kannatama kannatava perekonna ja rahva keskel. Selliseid lugusid turkas
hulgi meelde.
Tütar luges hiljuti „Meest, kes teadis ussisõnu”. Oli ju
tore ja positiivne raamat, peategelane Leemet lahendab kõiksugu ulmeliselt
keerulisi olukordi ja on raamatu viimastel lehekülgedel vanataadina veel mõneti
elus. Aga ülejäänud seltskond on surnud või hingelises plaanis omadega sees. Sellist
sittade valikute kirjandust on meil piisavalt, aga midagi väga positiivset ei
tulegi meelde (tahtnuks hüüatada: „Aga „Paradiis”?, aga meenus, et see ju kah
ühe maailma lõpu teemadel, kuigi poeetiliselt kirja pandud ja me ju ei peagi vanu
aegu taga igatsema).
Palun aita värskendada mu mälu või uuendada mu teadmisi:
nimeta rõõmsa sisuga raamatuid eesti (laste)kirjanduses? Uuemast ajast meenub
ainult Kivirähi Lotte.
(Kui ma võiksin ka oma lasteraamatusoovi esitada, siis paluksin rohkem selliseid rõõmsaid rahulikke raamatuid, kus lapstegelased on ümbritsetud tasakaalukate ja puhanud täiskasvanutega, kel on mh head vanemlikud oskused ja kõik leiavad koos, kuidas olukordi lahendada ja rohkel on, millest elus rõõmu tunda. Ja et ma ettelugejana ei peaks sisu kohandama enda väärtusmaailmale kohasemaks. Aitäh tõlkijale ka, kena keel on oluline osa lugemisnaudingust!)
(Kui ma võiksin ka oma lasteraamatusoovi esitada, siis paluksin rohkem selliseid rõõmsaid rahulikke raamatuid, kus lapstegelased on ümbritsetud tasakaalukate ja puhanud täiskasvanutega, kel on mh head vanemlikud oskused ja kõik leiavad koos, kuidas olukordi lahendada ja rohkel on, millest elus rõõmu tunda. Ja et ma ettelugejana ei peaks sisu kohandama enda väärtusmaailmale kohasemaks. Aitäh tõlkijale ka, kena keel on oluline osa lugemisnaudingust!)
TJT
4 kommentaari:
Minu meelest Kristiina Kass kirjutab küll omamoodi kiiksuga aga siiski positiivseid raamatuid. Nõianeiu Nöbinina näiteks, seal oli küll ohtralt jamasid aga kõik sai ühisel jõul korda :) Sama võib öelda tema Käru-Kaareli kohta.
Ussisõnade raamat oli kohutav, absoluutselt ei sobinud mulle. Just sellesama kõik-nässus maailma pärast.
Piret Raualt ma pole väga palju lugenud aga Tobias ja teine b oli küll vahva, kuigi pailapsi otsida sealt ei maksa.
Tänapäeva Eesti pole väga Bullerby, pole midagi teha.
Sass henno Mereröövlimäng ja Kärt Hellerma Õrnad kõrvad on toredad raamatud. Lisaks veel Hilli Ranna Nipsutera lood.
Aitäh, Ritsik
"Nöbinina" vaatasin lastega koos telekast ja "Käru-Kaarlit" lugesime. See vähemalt oli neis positiivne, et tegelased lahendasid oma tülikaid olukordi, selle asemel lihtsalt ohvirolli sukelduda ja kannatada.
Piret Raua raamatuid olen põgusalt sirvinud ja neis on ikka see kurjaga toimetulek väga keskne, aga minu meelest mitte nii targal ja lunastaval viisil kui tema ema Aino Perviku kirjapanus. Tobiast olen ka pojale ette lugenud (ja NB! see on ka ERR arhiivis olemas ja isuga kuulatud), see meeldis Piret Raua omadest kindlasti kõige rohkem.
Ma ikka arvan, et Eestis on Bullerbyt ka, enda meelest olen selliseid peresid näinud, kus lapsed ei pea nii varases eas kurjast nii palju teadma ja saavad harmoonilises keskkonnas oma tempos maailma avastada. Aga see meie Bullerby on vist tõesti veel üsna väike. (Me teeme seda ju kogu aeg teadlikult suuremaks!) Ja teisalt kahtlemata elas sajanditaguses Rootsis kindlasti enamik lapsi sitemates tingimustes kui need Bullerby omad (väidetavalt siis Lindgreni enda mälestuste põhjal kirjutatud) - ma olen alles nüüd mõtlema hakanud, et kuidas see teenijaspere laps võis elada - või polnudki teenijail lapsi ja ei tulnudki kunagi? Aga Rootsis on see Bullerby minu meelest ka praegu tuntavalt olemas tavaliste tänaval kõndivate ja järjekorras seisvate inimeste sees. Kuigi elu on teistsugune, üldine hoiak on tunda.
Eks see saksa Bullerby ole ka äärelinnalaste lugu. Neil ei ole metsikuid mängumaid ja nii suuri seiklusi nagu Bullerby omadel, seda vabadust ja kogemise sügavust. Aga ikka tore, kui pärast vihma oma aeda telkima pääseb. Või vanematega koos reisima kuhugi looduskohta. Mis mulle "Soovilugude puus" meeldis, oligi see, et need suhteliselt linnastunud lapsed siiski oskavad rõõmu tunda sügise lõhnast ja putukatest ja libedast jääst (kuigi vanemad peavad selleks vahel pingutama ja nippe välja mõtlema). Selliseid lugusid on minu meelest ka praegu meie lastele väga vaja. Et nad oskaksid need rõõmud oma elus ära tunda - kui sõnaga on teiste kogemust tutvustatud. Eks nad muidugi kogevad niigi, aga siis ka oskavad neid kogemisi märgata ja teadvustada. Mulle tundub see rikastavana. Varsti kasvavad ju Eestis ka lapsed, kes ei tea, kus porgand kasvab ja milline see looduslikult välja näeb. Saksast tuleb neid juba ammu.
(Ussisõnu lugesin praegu esimest korda pärast seda kui mu kümnene tütar oli väga põnevusega lugenud ja vaatasin siis, et mida tema sealt oli leidnud. See on hoopis teine raamat kui see, mida mina sealt enne tema lugemist oma tarkusest oleks välja lugenud - kui ma üldse oleks tahtnud seda kätte võtta - aga varem ei tahtnud. Mulle oli lapse vaatenurk siin sügavuti avardav.)
Aitäh, Meriliis!
Neid raamatuid mina ei tea, aga võibla järgmisel korral raamatukogust võtame.
Piret Raud "Natuke napakad lood", Kivirähk "Kaka ja kevad" - sarnased raamatud, millest viimane on minu 4-aastase lemmik!
Postita kommentaar