Mõni lapsevanem armastab kangesti rõhutada, et tema laps saab
igas olukoras hakkama. Tore kui saab. Ma siis vahel vaatan, kuidas nad saavad. Kui
heaga ei saa, siis kurjaga. Kiusu, võimu ja vägivallaga näiteks. Või ussitamisega.
Siis ma mõtlen, et inimene ei peagi igas olukorras hakkama
saama, vahel võib ka alla jääda. Olulisem on jääda õigele poolele. Ja lüüasaamiseks
on vahel vaja palju enam vaprust kui valimata vahenditega võidule pääsemiseks
või olukorra lahendamiseks.
Miks ma seda oluliseks pean? Mina arvan, et mu tutvuskonnas
on kümnete viisi hoolivaid inimesi, kes valivad, kuidas nad on ja mida nad
teevad. Ja mõned kehvemad toimimisviisid on välistatud. Mul on kümnete viisi
tuttavaid, keda ma usaldan ja kes pole kunagi mu usaldust petnud. See annab
mulle sidususe- ja turvatunnet ja palju rõõmu ja usku, et inimesed on head. Kokkuvõttes
ilusama elu.
Aga loomulikult ei saa inimesi pimesi usaldada. Need meedias
kirjeldatud inimesed, kes teisele inimesele hundid on, on ka loomulikult
täiesti olemas. Eks minagi ole selliseid kohanud. Aga ma ei võta neid oma
lähemasse tutvuskonda. Ja eksida võib, aga ainult ühe, äärmisel juhul kaks
korda. Kui mõnel ikka on kalduvust külma teha, siis mitte minule, palun. Ma hoian
sellistest eemale.
Ja ma tahan ju oma lastele head seltskonda, usaldusväärset
ja toetavat. Ja et nemad saaks sellisesse valitud. Selleks ma püüan õpetada
neid inimesi hoidvalt käituma. Kuigi see pole alati kerge, sest eks kehvad
kallakud ole ikka olemas. Aga ma loodan, et ühes vanuses teeb inimene oma
valikud ja valib heledama poole ja ilusama elu, muutes selleks ära oma
tumedamad kalduvused.
TJT
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar