Emade ametiühing

Üks ema arvas, et Eestis on liiga vähe võimalust teha osaajalist tööd (ma olen sellest siin blogiski mitmel korral kirjutanud). Ja et keegi tegelikult ei seisa emade eest. Parteid ajavad oma asja ja ametiühingud oma, naisorganisatsioonidel on mitu muud tegevusrida veel ja jõudu vähevõitu, erivajadustega laste olukord jms on justkui veel hullemad ja samas konkreetsemad valukohad, kuhu oma energia suunata. Nii ongi riiklikus plaanis emad üksi. Emad seisavad igaüks omaette enda eest nii hästi kui olukord ja oskused võimaldavad. Tulemus saaks olla parem, kunagi eesrindlik olnud elukorraldus on minu meelest ajale jalgu jäänud. Omavahel arutatakse küll, ja siis minnakse jälle laiali, igaüks oma elu juurde. Paremal juhul aidatakse vastastikku kodutöödes ja lastehoius ja sedagi enamasti ühe suguvõsa, harvem kogukonna piires.

Vaja oleks emade ametiühingut, mis riiklikul tasandil tunnistaks, et emadel ongi praegu kodune töökoormus ebaproportsionaalselt suur ja töötaks välja ja rakendaks tööjõupoliitika, mis vanematööga tegelikult arvestaks. Et noorte laste emadel oleks soodsamad maksutingimused jms, mis toetaks ettevõtteid osalise tööajaga töötajate palkamisel ja emasid pereeluks sobivamate töötingimuste saamisel. Hüva, kui emade ametiühing tundub kuidagi sooliselt diskrimineeriv või šovinistlik, siis võiks olla vanemate ametiühing, mis tegeleks nii isade kui emade kodust koormat arvesse võtva tööelukorralduse loomisega.

Praegu on ju enesestmõistetav, et noor naine (kui potentsiaalselt varsti ema) või väikeste laste ema on tööjõuturul kehvemas olukorras, sest „laps võib haigestuda ja siis peab naistöötaja...”, samas kui väikeste laste isa on tööjõuturul paremas positsioonis kui lasteta mees kui potentsiaalselt korralikum ja tööandjale lojaalsem töötaja. Sest eeldatavasti teeb kodutööd ära ikka naine – seda eeldab tööandja ja seab nii meestöötaja oludesse, kus tal ongi raske teistmoodi käituda. Me tegelikult inimestena mõistame küll, et väikeste laste ema ei jaksa tööl lastetute naistega võrdselt panustada, aga me arvestame sellega valel viisil: mitte last ja ema toetades, vaid jättes nad valikus tahapoole ja eelistades teisi, kel seda „viga” pole. See olukord tuleks ära muuta selliseks, et ühelt poolt lapsed ei piiraks oma emade töö- ja karjäärivõimalusi nii tugevalt, lapsed ise saaks paremini ja energiarikkamalt hoitud ja mehed pereellu kaasatud viisil, mis nende hinge võiks rikastada ja pakkuda neile otsesemat ja sisukamat osadusetunnet kui senine elukorraldus on võimaldanud.

Teine võimalus riikliku tööjõupoliitika kõrval oleks muidugi isade kodune suurem kaasamine lapse kasvatamisse ja kodutöödesse, aga see eeldab ühelt poolt isade endi soovi ja valmisolekut koduseid nn naistetöid teha – ja teisalt ka palgatööga seotud tingimusi. Ma olen peagu valmis uskuma, et isad armastavad oma lapsi sama palju kui emad ja on sama võimelised enamikku töid tegema, aga minu meelest on meeste valmisolek nn naistetöödesse võrdselt panustada siiski kasin ja tegelikult teevad naised meestest oluliselt suurema osa. Pealegi on üldisemalt meestega ju see häda, et nende perede juures, kes rohkem hädas, sageli mingit meest ega isa ei olegi. Osa on juba ammu jalga lasknud ja teised, kes justkui on, on oma tähelepanuga tegelikult pigem mujal. Nende perede emad siplevad hädapärase toimetuleku nimel ja neil pole vähimatki jõudu ega aega enda eest seista.

Meeste suurem panus kodutöödes eeldaks lisaks ka suuremat teadlikkuse avardumist nii meeste kui naiste puhul. Kodulembesemad naised ju eelistavadki pigem kodutöid teha kui palgatööl rassida. Aga samas – ega sellise konservatiivse elukorralduse juures olegi kerge täiskohaga tööle minna. Kodutööd tuleb ikka ära teha ja kuigi suuremate lastega on neid vähem, tahaks ikka, et koduelu püsib tuntud hääduses ja et oleks õhtul veel jõudu kuulata, kuidas lapse päev on läinud. Kodukesksetele naistele oleks osaline tööaeg õnnistuseks.

Praegu on Eestis auasi olla nii tugev naine, et saadki kõigega hakkama nii tööl kui kodus. Mina tahaks näha ausse tõusmas harmoonilisemat elukorraldust, kus ka vähem jõulised naised püsivad rõõmsad ja rahulikud ja hoitud tänu ühiskonna suuremale teadlikkusele ja kaasamisele. Kust ja kuidas seda küll saaks?

TJT