Kui ma laps olin, avastasin ühel hetkel raamatute tegemise võlu. Oma esimese raamatu tegin umbes seitsmeaastaselt (vist veel lasteaialapsena). See oli tollase joonistusvihiku pikkune lugu pardist, kes läks Aafrikasse oma sõpradele külla. Ühele lehele mahtus umbes seitse rida, mis olid suuri püüdlikult maalitud trükitähti täis lükitud, iga rida pidulikult eri värvi. Suured pildid muidugi ka, mänguloomade pealt maha joonistatud tegelastega. Ma sain sünnipäevaks kuue vildikaga komplekti ja tolle joonistusvihiku ning need läksid kohe kasutusse. Algklassilapsena tegin mitmeid loomaraamatuid Austraalia ja Aafrika loomadega. Need loomad joonistasin võimalikult tõetruult ja no ikka ülipüüdlikult ENE-dest maha ja teisele küljele jutu juurde, kah ENE-st.
Meie tütar tegi oma esimese raamatu nelja ja pooleselt. Seal oli muidugi rohkesti minu abi ka mängus, tema laulis ja mina kirjutasin sõnad üles. Üsna abstraktses laadis pildid tegi laps ise. (Ma olin vaimustuses ka, laste loomingu ehedus mõjub otse südamesse.) Viimasel ajal on ta teinud samuti paar eksootiliste loomade raamatut lõbusate värsikestega. Ja mõned lihtsalt raamatud oma nukkudele ja paar sõpradele kinkimiseks.
Ja nüüd selgus, et neil on koolis projektitöö päev. Et eilse reedese koolipäeva asemel (mis oli koolist vaba) tuleb kirjutada referaat ühest metsloomast, mille kohta tuleb raamatuist või internetist materjali otsida (ja kopi-pasteerida ei tohi). Imestasin, et nii noortel, juba teise klassi lastel selline keeruline töö. Referaate on muide väga keeruline kirjutada, esimest tosinat vähemalt, pärast läheb libedamalt ehk. Tütar asus kohe tööle. Pidasime põgusalt aru, kellest teha ja kust materjali leida. Pakkusin talle riiulilt ühte toredat lasteraamatut saarmast ja see sobis. Varsti oli kaks lehekülge referaati valmis, siis väsis käsi ära. Lausa imestasin jah, täitsa korralik töö. Et suurt midagi küsimata aga muudkui tegi. Aga ma siis ei seletanud ka midagi. Kui pole küsitud, parem olla vastamata.
Paar päeva hiljem oli meil suur mure. Õpetaja oli referaadi tegemisest täpsemalt kõnelnud ja siis leidis laps, et tema tehtu ei kõlba kuhugi. Mure oli kohe nii suur, et ma olin selle ees täiesti võimetu. Lihtsalt uppusin sinna sisse ära, toatäis lapse muret pole ka emale naljaasi. Aga isa õnneks lohutas lapse ära ja trükkis talle internetist materjali välja ja ühe ilusa pildi ka, kus kunstnik on kujutanud saarmat kivil.
Ja rahunenud lapsele suutsin välja pakkuda variandi, kuidas ta oma senist tööd ikka kasutada saab, lihtsalt õpetaja soovitud täiendusi lisades. Ja ta asus uuesti innukalt tööle. Tõusis vabadel päevadel hommikuti kell seitse ja tegi tunnikese referaati (tõesti nagu tegelane Mihkel Muti romaanist), siis läks päevane mürgel lahti. Kui esimene kaanepilt ei sobinud (ilusasti maha joonistatud saarmas, aga paber oli maastiku-pidi nagu kunstnikul, mitte portree-pidi, nagu ülejäänud tekst), tegi uue ja sama ilusa. Kuigi isa oli talle minu meelest väga hea lahenduse välja pakkunud. Sai tõesti parem, tunnistan ja tunnustan.
Minu meelest kõlbaks see referaat neljandas klassis ka esitada. Seal on vist juba neli lehekülge juttu, andmete ja pildi leheküljed veel lisaks. Aga laps tahab ikka jätkata. Mis mulle ühelt poolt meeldib. Ma rõõmustan, kui tal ehk on võimalust ja eelkõige just julgust elada kire ja pühendumisega. Kirg ja pühendumus annavad elule värvi ja ilma selleta tundub mulle elu mage ja hall. Kui juba, siis ikka täie rauaga ja kogu raha eest, et oleks tunda, et on tehtud ja elatud. Teisalt tundub, et ta on oma isa perfektsionismi üle võtnud, mille üle ma muidugi ei tohiks ka kurta, sest vähemalt kolm kõige parematest asjadest mu elus on sellega seotud. Aga ikka mõtlen, et kas laps peab nii palju pingutama. Kui saaks ju lihtsamalt ka, mina küll saaks. (Tegelikult tasub ju iga pühendumus end ära, mul on küll tasunud, iga kirg toob kaasa mingi kingituse oskuse või omaduse näol, mida teinekord jälle võib millekski hädasti vaja minna. Aga eks neil kingitustel ole oma hind ka, vahel valus.)
Vaatan, et olen ikka pidur küll. See „lihtsamalt ka”, kompromisside otsimise tee viib vahel ka tülpimusse, konjunktuurlusse ja konformismi. Mulle on need kohad hästi tuttavad - ja oma lapsele ei soovita. Või otsin tasakaalu. Kuni laps end mõõdukal keskteel hoida ei oska, pean mina tema suunamist oma tööks. Kui ainult ise teaks, kus teise või kasvõi iseendagi jaoks see õige elamise koht on. Võib-olla peaks seniks suunamata olema? Aga kuidas ma muidu teada saaks, kui ei proovi. Selline lapsevanema igihaljas küsimus siis seekord sellisel teemal.
No küll ikka sai teemasid ühte postitusse. Aga elu on ju selline. Kuigi kuskil on ka lihtsalt lumi ja lihtsalt leib. Aga ma ei inspireeru sellest kirjutama. Sõlmede sasipuntrad paeluvad enam. Mõni jälle lahendab sudokusid.
TJT
12 kommentaari:
Aga miks peaks ennast üldse mõõdukal keskteel hoidma?
Ma ise lapsena mõtlesin, mäletan, et seni hoian, kuni saan aru, milline see minu äärmus on... Aga ega mul väga hästi välja ka ei tulnud, sest ma olen küllalt energiline inimene. Või siis leidsin need oma äärmused jälle kiiresti kätte :)
Sest kui sa midagi hingega teed, ega see ei tähenda, et sa selle pärast midagi muud peaksid ära jätma, kõike saab hingega teha.
Mis särtsakas vastukaja!
Mina olen sunnitud end mõõdukal keskteel hoidma oma piiratud energiavarude ja maiste protsesside aegluse ja kõikvõimalike muude piirangute tõttu. Küllap on võimalik saavutada oluliselt rohkem, aga siiski mitte lõputult rohkem ja ühest punktist alates hakkab mõõdukas enesepiiramine elu ja mingi konkreetse valdkonna edukust toetama - minu kogemuse järgi.
Ma olen enda piiridega tutvunud just neid ületades - ja eks seda tuleb lapsel ka lasta teha, aga ikka nii, et ta tunneks end hoituna ja turvaliselt. Vähemalt on see minu eelistus, elus juhtub nagu juhtub, enda piiratusi võib igal sammul vastu kõndida.
Mulle on elu näidanud, et hingega saab korraga teha üht asja ja optimaalne on teha vaheldumisi paari-kolme asja, et üht tehes teisest välja puhata. Sel viisil olen ise enda jaoks kõige paremini ja sisukamalt edasi ja oma eesmärkide poole liikunud.
Lõputult kindlasti mitte, aga...
Mina näiteks selleks, et suuta ühele asjale 100% pühenduda, pean veel millelegi muule ka 100% pühenduma. Selles mõttes, et erinevad valdkonnad nõuavad erinevate omaduste kasutamist ja ma tahaksin, et minu kõik omadused oleksid kuidai aktiviseeritud. Lisaks, see erinevate omaduste aktiveerimine annab mingit üldist jõudu, suurendab koguenergiat. Kui ma teen ühte asja, siis mul on jõudu vähem, kui siis, kui ma teen viit.
Teatud tegutsemisstiil on ilmselt ka kaasasündinud, mõned vajavad rabelemist, teised suunatust, aga teatud osa võib tulla kasvatusest. Kuid laste puhul ma arvan, on väga oluline neil lasta teha hingega just seda, mida nad valinud on. Hingega tegemist peab ka õppima ja harjutama, sa pead teadma, mis tunne on. Pärast saab ju seda tunnet edasi kanda.
Pealegi, äkki su laps on ka "rabeleja"? Kas siis peaks teda suunama teistsuguseks?
Aitäh kaasa mõtlemast!
Ma siit edasi selle aruteluga ei läheks, sest tunnen, et see riivaks me lapse õigusi privaatsusele.
Ma kartsin jaa, et äkki läheb liiga isiklikuks, vabandan! Aga mul tekkis selle sissekandega veel küsimus, et mida sa arvad laulusõnadest:
Ärge õpetage lastele
ärge õpetage omaenda moraali
nii vana ja haiget,
et võib teha halba
võib-olla suur hoolimatus
on jätta nad võltsteadvuse armu
Ärge ülistage mõtet
mis on ikka enam harludasem
ärge näidake neile
tuntud teed
kui just väga tahate,
õpetage neile elu maagiat
Ärge õpetage lastele
ärge levitage ühiskondlikke illusioone
ärge täitke tulevikku
vanade ideaalidega
ainus kindel asi on hoida neid
eemal
meie kultuurist
Ärge ülistage talenti,
mis on ikka enam kadunud
ärge saatke neid kaunisse laulu, teatrisse, tantsima
aga kui väga tahate
jutustage neile ühe antiikse lootuse unistusest
Ärge õpetage lastele
aga arendage ise oma südant ja mõistust
olge alati nende lähedal
andke usaldust armastusse ja kõik muu on tühine
http://www.youtube.com/watch?v=2GPFKDPbB34
Oh, Su kiri ei häirinud mind sugugi, sest ta rääkis Sinu isiklikest asjust. Mina võin rääkida omadest, aga kolmandate isikute üle kõneldes tuleb minu meelest piiri pidada - ja ma peangi, mingil määral, nii et sellega on kõik hästi.
Need laulusõnad tunduvad mulle muide väga õiged, haakub vägagi mu viimase, tänaöise postituse meeleoluga. Ma miskipärast ei julge küll neid asju siia nii otse kirja panna, tundub mingi keskmise suhtes liiga radikaalne (avalikus elutoas ma ei saa ikka olla päris mina ise). Ma näen pidevalt, kuidas me tütar on minust vaimselt peajagu üle. Ma arvan, et selliseid lapsi on palju, aga võibla seda ei taheta alati näha, nagu ei taheta sageli näha ka enda piiratusi. Ja ka meie laps kannatab minu piiratuse all, nagu mina kannatasin oma ema piiratuse all. Mis ühelt poolt rõõmustab, aga teiselt poolt teeb nõutuks. Et mis ja kuidas siis.
Mingeid asju neile minu meelest on vaja õpetada. Kas see on minu kasvukeskkonna viga, mida mina tükin kordama - selle üle mõtlesin öösel tõesti. Vähemalt sõltub laste kasvukeskkond otseti täiskasvanute, eelkõige lapsevanemate korraldustest - tahes-tahtmata me ikka mõjutame (isegi need, kel lapsi pole, ikka oma suhtumiste, käitumiste ja sõnavõttudega puutuvad ka lastesse).
Ma olen täitsa veendunud, et enda südame arendamine on parim, mis me laste heaks teha saame, aga päris ainult sellest minu meelest ei piisa. Ja sõltub ka, millisest "vanast" kõnelda. Ka loodusega üksolemise kultuur on ju maarahvale ammutuntud ja hiljuti unustatud asi. Ja samas midagi sellist, mida tänapäeval vähehaaval minu meelest uuesti avastatakse.
Ja mina loomu poolest neid väga kultuuri ega vanade teadmiste sisse ei topi - vähemalt ma soovin, et nad neid kriitikavabalt omaks ei võtaks (kui vanavanemad viivad, ei keela ka). Aga kuidas päris ilma vanade teadmisteta inimeste keskel elada, ei kujuta ette. Vabaks ja iseseisvaks saamine on minul veel ees, ma seni selleni arenguliselt ei küüni. Ise hindan loodusest ja meditatsioonist saadud ja tunnetuse kaudu tulevaid teadmisi palju kõrgemalt kui konventsionaalseid arusaamu jms.
Aga see kõik on sõnades lihtne, tegudes minu jaoks seni paras pähkel, vanast süsteemist välja astuda uude, milles pidepunkte vähe. Eks jama selles ka, et lapsesaamise eas ei ole me inimestena kuigi sügavad ja küpsed (ja mina mingeid vanemakssaamise ettevalmistusi ka ei teinud). Kui küpsus kord kätte jõuab, pole meist enam laste ilmalekandjaid (miska minu meelest oleks asjaks küll, kui vanemad inimesed lapsi kantseldaks, ainult et meie laste vanavanemad on minu jaoks tugevalt just selles vanas kinni, mille eest ma neid hoida soovin). Et siis nagu väga polegi neid tarku inimesi võtta.
Selles mõttes on waldorflasteaednikud hea valik - inimesed, kes on aastaid endaga tööd teinud. Ja on ka mulle pidepunkte pakkunud. Sest nende kirg on parim keskkond lapsele ja see algab vanemate tööst iseendaga.
Eile näitas see laul end ühest küljest ja sõnad tundusid väga õigetena: mingeid vanu asju oleks parem mitte õpetada.
Öö jooksul olen ma targemaks saanud ja on teisi mõtteid tulnud. Eks need asjad, mida emad teadlikult õpetavad, ole ju suurelt jaolt head ja vajalikud asjad. Häda on nendega, mis nö ridade vahelt kaasa tulevad. Et kuidas õpetada liikluses tähelepanelik olema, lisamata sinna vähematki hirmu (ma usun, et hirm blokeerib tunnetuse ja ka mõistliku käitumise)? See on mulle väga oluline olnud ja ma olen keskendunult proovinud, aga kindlasti saab paremini. Teadlikkuse tase võib alati olla kõrgem, oskustest rääkimata. Algajal lapsevanemal ei pruugi neid üldse olla (kui ta enda kasvukeskkond oli kehv ja endal annet vähe) ja seda eas, mil laps on kõige tundlikum.
Mis kultuurisse puutub, siis mina olen ka vist juba üle kümne aasta kuulnud lugusid sellest, kuidas meil tuleb suur pööre ja maailm muutub heaks (mõnedes käsitlustes ka läheb kõik hukka; jah, küllap see on sama õige, igale tema uskumuste järgi). Ja ma usun, et lähema paari aasta jooksul juhtubki palju asju. Aga „Punamütsikese“ muinasjutus kirjeldatud ohud ei pruugi siiski nii ruttu nii täielikult ära kaduda, eks. Ja kõik muu, millest vanad, arhetüüpidel ja tõelistel hingeteadmistel põhinevad muinasjutud pajatavad. Mul pole usaldust, et kõik see madal võiks nii äkki kaduda (et seda siis usun?). Ma arvan, et me jääme duaalsusse ikka edasi, kuigi loodetavasti tõesti kõrgemal tasandil. Ja selleks on paremad kultuuritooted hea ettevalmistus. Kuigi laulusõnadega nõus (hüva, minu praeguse hetke tõlgenduses siis), et halvateadlikkus võib seda ka ligi tõmmata. Kusagilt alates ei suuda me inimestena olukordi mõjutada, sest on asju, mis on üle inimese, aga minu meelest saab keerulistes olukordades toimetulekul määravaks ettevalmistus.
Nagu on minu meelest vajalikud ka loodusteadmised. Kasvõi selleks, et oskaksime parimal viisil kasutada ressursse, austada oma kodukohta, ei raiskaks. Ja inimsuhted. Raske on õppida neid uue aja asju, kui pidepunkte tundub olevat vähevõitu. Aga kuidas ilma nendeta saaks? Ja kui me lapsed üldse ilma pidepunktideta jätaks, kelle huvides see veel oleks? Ka nendel, praeguse aja vaimsetel lastel on hingelisi ja vaimseid õppetunde veel küll ja küll läbi teha, ma arvan, et see jääbki nii. Õppetükid tulevad lihtsalt kõrgemal tasemel. Aga tarku inimesi on olnud varasemal ajal ka ja nende pakutud pidepunktid on ikka toeks.
Kõlab nagu hea ja kurja eristamise jutt. Nojah. Ma vist ei usu tõesti, et mina oma eluajal sellest eristusest välja astuks. Või planeet tervikuna. Aga eks igaühele tema uskumuste järgi, tegelikult elavad ju praegugi inimesed üsna kõrvuti ja täitsa eri maailmades, tunnetus ja käitumine on nii erinevad. Siinkohal saab minu mõistus jälle otsa. Et mida siis ja kuidas.
Aga ma tänan väga mulle neid arutlusi toomast! On, millele tähelepanu pöörata.
Oma teises vastukajas mainisid Sa erinevate omaduste aktiveerimist erinevate tegevuste kaudu. See on muide mulle ka väga oluline, kasutada kõiki oma võimsusi täies skaalas ja pakkuda sellist võimalust lastele. Ja see on ka üks viise püsida mõõdukal keskteel - minu jaoks. Mõõdukas kesktee sisaldab minu jaoks ka meditatsiooni, sest sügav rahu tundub mulle uute kogemuste saamise oluliseks eelduseks. Selles mõttes vajan aktiivsete tegevuste vahele tühjust (aga see oli teistmoodi, kui olin alla 25 aastane). Ma arvan, et rahuolek on lapsele ka vajalik. Ja ülekoormamine lausa kahjulik.
Kõikide omaduste aktiivsena hoidmine on üks põhjusi, miks süüa täistera ja rafineerimata toitu - selle kaudu elu kogemine on ka hingele pingutustnõudvam ja seedimise kaudu arendavam kogemus kui lihtsad energialaksud.
Sama oluline on kõigi teiste potentsiaalide ja annete algetele arenguvõimaluse pakkumine... või ka mitte kõigi? Enesepiiramine on ka hoidumine vägivallast, vähemalt mingiteski piirides. Mina kuulen ka neid laulusõnu jutustavat mh mõtlemisega seotud asjadest, millest tasuks loobuda, kus tasuks end piirata. Või vähemalt hoida keskteed (mis intellektualiseerimisse puutub, näiteks). Aga need on eristamiseks ja kirja panemiseks väga peened asjad. Sõnad hakkavad kergesti vastuvõtja peas teistmoodi kõlama. Seepärast vähem on parem.
Ja nende asjade vahel kasvõi enda jaoks vahet tegemiseks on vaja kindlasti väga head sisemist kvaliteeti, väga peent tunnetust - minu kui tavainimese jaoks on siin palju igapäevaseid eneseületusi.
Ja nende kvaliteetide loomiseks ma tahaks hoida end ja lapsi eemal mürkidest, ka toidulisandid blokeerivad mingeid inimese tunnetusvõimsusi, ka sünteetiline C-vitamiin on mürk, fluorist jt rääkimata. Aga kui see peaks muutuma kinnisideeks, on kadunud kõik võimalused, mille nimel me end piirasime.
Huvitav, et see teema kerib mul peas ikka edasi (taaskord tänu väljakirjutamise fenomenile: kui vana mõte on eest ära, saab uus tulla).
Et kui palju on neid lapsukesi, kes on ilma jäetud täiskasvanute tähelepanust ja teadmistest ja suur osa neist ei oska paremat, kui kuskil tolgendada. Seda on meil kodus ka näha. Kui neil midagi head teha ei ole (mille nad võivad loomulikult ka ise leida), kisuvad ajaviiteks tüli näiteks. Lötsi lasta on palju lihtsam kui endaga midagi sisukat ette võtta. Mulle endale tundub praegu, et see, et mind on lapsena suunatud (kuigi ma tõesti ei hinnanud ka tollal neid kultuuritooteid ega paljusid vaatekohti, mida pakuti), on mus praegu võibla pisut enam tahet oma aega ja jõudu sisukamalt kasutada - oma praeguste ettekujutuste järgi siis. Miski sellest on treenituse asi ka. Nii et isegi kui need kultuurilised teadmised iseenesest on sageli saast, on ka selle läbitöötamine treening ja ettevalmistus millekski. Minu puhul nt küll.
Aga ema on mulle ka kuueaastasest peale õpetatud ridade vahelt lugemist (kuigi poliitilist korrektsust ka selle kaudu). Ja isa on õpetanud enda peaga mõtlemist, mitte karjaga kaasa jooksmist. Ega nad vaesekesed küll minu valikutega eriti päri ole ja pubena oli asi ikka päris kole, aga mina olen neile selle eest siiski tänulik, et mu tähelepanu on juba lapsest saati mõnele asjale juhitud.
Jätkuvalt tänades nende pikaks ajaks inspireerinud laulusõnade eest (kui ma internetti lähen, hakkab mul praegu see laul käima ja tuletab meelde)!
Ma arvan, et siin on võtmeküsimuseks just kriitiline mõtlemine - seesama ridade vahelt lugemine ja iseenda jaoks asjade selgeks mõtlemine. Siis laps - ja hiljem täiskasvanu - ei omanda automaatselt ühtegi "moraali" vaid teeb neid enda jaoks.
Mis puutub sellesse, et "ei oska muud kui tolgendada", siis tähelepanu saab väljenduda just selles, et "tee midagi", mitte "tee asja X". Ma mäletan, et kui olin viie-kuuene, siis ema ütles mulle "intelligentsel inimesel ei ole kunagi igav" ja mul oli ju vaja teada, kas ma olen intelligentne, et kas ma suudan endale midagi huvitavat välja mõelda :) Mõnikord vist ütles ka, et "noh, lahenda matemaatikaülesandeid", niimoodi, poollõõbina, kui ma selle peale midagi muud tegin, siis oli ka kenasti. Aga sellest ütlemisest vist nii palju oli küll mõju, et ma vahepeal siiamaani oma lõbuks lahendan matemaatilisi probleeme.
Samuti mul ei tule ette, et mulle oleks keegi kunagi mingit raamatut soovitanud - alates sellest, kui ma ise lugeda oskasin -, kui ma just ise ei küsinud (tüüpi "midagi Eesti ajaloost 19. sajandil" vms), aga samas, lugemine oli natukene "püha": kui inimene luges, siis ei tohtinud teda segada (va söögiajad, aga terve mõistus on kõigil) ja lugeda sain kõike, millele enda valik külge hakkas.
Mina olen püüdnud kogu aeg meeles pidada, et kasvatamisel tuleb anda eeskuju, tuleb anda võimalusi, tuleb vastata küsimustele või neid vastuseid koos otsida, aga ei ole tarvis anda tõdesid, õpetada nõudlikult üht vana ja haiget moraali...
Ja tegelikult on lastele vist teatud hetkest oluline näidata, et vanemad võivad ka eksida.
Mul on hea meel, et see laul inspiratsiooni tekitas.
Hm, kas see on vastukaja mu tänasele, jaaniaegu kirjutatud sissekandele? Sobib hästi selle kohta ka ja minu tänasesse päeva.
Aitäh!
Jah, see Sinu pakutu on hea mõte targale lapsevanemale, kelle jaoks asjad on selgeks mõeldud ja lapsed sobituvad hästi sellesse maailma. Meil on kuidagi teisiti. Mina tunnen end emana alatihti lõpmata ebapädevana. Maailm tikub olema suurem kui ma oskan hõlmata ja lapsed tükivad minu jaoks pigem küsimusi kui vastuseid tooma. Sellistel päevadel nagu täna olen lihtsalt segaduses ja kurb oma abituses.
Sul paistab olevat vedanud, kui Su ema oskas Sulle lapsepõlves nii hästi öelda. Minagi näe enne ei osanud (aga nüüd kaalun, kas seda Sinu emalt õppida). Minul oli alailma igav. Tolgendasin omaette suure osa oma lapsepõlvest - nii umbes keskkooli lõpuni välja, oskamata endaga suuremat peale hakata (ja ega pold, kes oleks osand juhatada ka, need asjad, mis mind tõeliselt huvitavad, on alles hiljem inimkonnale laiemalt kättesaadavaks saanud).
Ja vahel tolgendan siiamaale. Ja mu vanemal lapsel on ka vaja abi tegevuste leidmisel (kas jälle küsimus selles, et minu vaimne tase ei küüni sinnamaale, kuhu tema vajaks?). Raamatuid ta juba oskab leida, aga muus tegevuses kulub suunamise-organiseerimise abi ära.
Nii lõõbi korras ma olen suuremale lapsele öeld, et no korista, kui sul igav on -- aga seda ta seni pole teinud, asi on naljast kaugel ;-) (noorem igavuse all ei kannata ja koristamise all ka mitte nii väga).
Ja siin käib ka üks lõputu mõtlemine ja mõtlemine, kriitiliselt ja ebakriitiliselt. Pea tarku mõtteid täis, süda ikka tühi ja vastused puudu. Mis on võtmeküsimus, et minu tegelikust olukorrast jõuda Sinu kirjeldatud ideaalisarnasesse olukorda?
Hea vastus, mis äratas janu õige küsimuse järele. Ma tänan veelkord (loodetavasti vastastikku) sisuka mõttevahetuse eest!
"ei ole tarvis anda tõdesid, õpetada nõudlikult üht vana ja haiget moraali..."
Kõigepealt tuleks aru saada, kust ja kuidas me ise haiged oleme... ja mis oleks selles lähenemises tervis... aga võibla parem mitte, sest see tekitab järgmise küsimuse, et mis meid, haigeid, siis tervendaks. Ja sellele küsimusele pole sugugi kerge vastust leida. Minul küll mitte.
Aga vana ja haiget näen endas küll. Terveolekut on sellest kohast raske nähagi.
Postita kommentaar