Lugemispäevik

Viimasel ajal on mu mõtted sageli suuremale lapsele sobiva kirjanduse leidmise juures. Tal kulub palju raamatuid. Ja nagu ikka, ma tahaks, et see, milles me elame, on hea ja edasiviiv. Juba liigub ta isegi asjatundlikult raamatukogu riiulite vahel ja oskab otsida mõnd uut sama autori teost, kui eelmine meeldis. Või võtab uuesti vana ja armsa.

Muinasjutud pole meil veel sugugi aktuaalsust kaotanud, aga vahelduseks tahaks muud ka. Osa iiri ja keldi ja šoti lugusid nt kogumikus „Torupill, haldjad ja hiiglased“ on päris raske ja minulegi sisukas lugemine. Paremad muinasjutud, näiteks need iiri omad, kuidagi täidavad hinge. Aga ma olen õppinud hindama ka seda ebamugavustunnet, mis tekib, lugedes väiklusest ja vägivallast. Tasub niikaua lugeda, kuni see ebamugavus on kodustatud.

Odamehe kirjastuse eri rahvaste muinasjuttude ja muistendite sari meeldis.

„Ennemuistsed jutud“ (Kunderi, Kreutzwaldi, Jakobsoni jt muinasjutud) – eesti muinasjutuklassika, mida tasuks tunda. Vanad muinasjutud räägivad olulisest ja põhiväärtustest, neis on seda loomuliku eluviisi hõngu, mida mina enda pere ellu juurde soovin. Need vanad lood on minu meelest turvaline valik. Jakobson pole minu maitse, aga väikestele lastele meeldib.

Panin kirja mõned ettepuutunud head raamatud. Minu meelest sobivad algklassilastele.

Paul Maar „Nädal täis laupäevi” (Hamburg 73) – ajatu raamat soovidest ja nende täitmisest ja tavalisest elust. Peategelaseks on tavaline mees, kes leiab veidra tülika käitumisega olendi ja mehe isiksuslik kasv nädalaga on silmaga nähtav. Peaks sobima ka poistele.

Lindgreni „Bullerby lapsed”, „Hulkur Rasmus”, Jaanikingu (Madlike) ja Lärmisepa tänava lood. Meisterdetektiiv ja kõik teised. Ei vaja vist tutvustamist. Mulle „Ronja“ ja „Lõvisüdamed“ meeldisid vähem, aga hea lugemine ikka.

Eelmisega haakub meeleolult Vestly n-ö Norra Bullerby sari „Vanaema ja kaheksa last metsas” (u kaheksa osa). Ühe toreda suure pere tegemistest maal. Loodusega ühenduses olemine on lastele veel eriti vajalik, olgu või läbi raamatu. See vabaduse tunne.

Andersen meil väga loetud pole. Aga „Pöial-Liisit“ olen tütrele u viieaastase põlves palju kordi lugenud. Seda Siima Škopi ilusate piltidega raamatut minu lapsepõlvest.

"Puhh" oli meil ka lugemisvaraks ammu, kohandasin palju ökula tekste arusaadavamaks.

"Lassie tuleb ikka koju" ei tundunud algul tütrele põnev, peenes kirjas ja algus vist veidi arusaamatu. Lugesin enda lapsepõlve lemmikust mõne peatüki ette ja hakkas minema.

Kivirähi Lotte jt lasteraamatud on meil 4-5-aastaste lektüür olnud, aga hilisem ülelugemine on ka taaskohtumisrõõmu pakkkunud, „Kaelkirjak“ ja „Kaka ja kevad“ on ka vanemale lapsele huvitavad lugeda. Näidendiraamat „Siblulad ja šokolaad“ on hea sissejuhatus näidendite lugemiseks – kui huvitav on, siis loeb ikka. „Sirli, Siim ja saladused“ meenutab minu meelest ka lapsevanemale midagi olulist.

Aino Perviku „Presidendiraamat” ja teised. Minu lemmikud on Paula sari ja "Sookoll". Mulle lapsena „Arabella“ ega „Kunksmoor“ eriti ei meeldinud. „Kaarist on kasu“ aga küll – igapäevased lood väikese tüdruku argipäevast (Paula-eelsest ajast ehk siis nõukaajast). Kaari oli minu mälus rohkem juhtumiste ja tegevuste, Paula maailma tunnetamise keskne. Võib-olla on see seotud lugemise vanusega. „Draakonid võõrsil“ kajastab võõrliikide lõimimise teemat. Pervik kirjutab alati midagi olulist oma kaasajast – see on tähelepanuväärselt raske töö minu meelest, saada aru toimuvatest protsessidest ja kuidas neid parimal viisil suunata – lastekirjanikud on väga olulised tulevikumaailma kujundajad, sest nad loovad laste hinges uut reaalsust. Ja me kõik ju loome oma elust seda, mida õigeks peame. Minu meelest aitavad Perviku lasteraamatud lugejal-kuulajal enda ümbritsevat maailma mõista ja mõtestada rohkem kui suur osa teisi raamatuid.

Eno Raua toredad „Autoraamat“ ja „Pliiatsilugu“ olid meil poja suured lemmikud ja tõid tema lugemise juurde. „Peep ja sõnad“ meeldis mulle. Sipsik on meeldinud tütrele, mõnda osa naksitrallidest oleme ka lugenud – see on hirmus seikluslik ja sellega rohkem poistekas ja mulle väga ei meeldi, miska pole veel pakkunud. Hädasti vaja, et mehed ka lastele raamatuid loeks (nt vanaisad, kui isadel pole aega), nende valik on ikka teine kui emadel – ja laps ise ei oska ju naksitralle küsida. Keerulisemad lood, näiteks huvilisest filmikaamerast mulle lapsena ei meeldinud, aga praegu küll. Eno Raual on kurjuse teema mitmel pool sees, sellega toimetulek ei ole õrnemas eas naljaasi. „Kalakari salakaril“ on aga paljudel minuvanustel peas, armsad lasteluuletused.

Eno Raua ja Aino Perviku tütre Piret Raua „Sanna ja salakütid” on õpetlik põnevik (kirjutaks, et rahvaste sõpruse teemaline, aga see sõnapaar tähendab ju midagi muud, ja raamatus on ka palju muud). Piret Raua "Ernesto küülikutes" ja "Printsess Luluus" on põnevust ja ka kurjust. Mõni asi ei ole minu maitse järele, aga keskeltläbi kannatab lugeda. "Tobias ja teine B" on tore koolieluraamat, poistekas, mis meeldib ka tüdrukutele, kes just uduhaldjad pole. Igas loos mõni väike vahva keerd sees.

Kerttu Soans mulle ka üldiselt meeldib. Isegi, kui ma ei jaga autori eelistusi koerakasvatamisel, on ka „Kruubi-Ruudi“ minu meelest hea lugemine. Sireli ja Olivia lood on omamoodi vaade praeguste laste lapsepõlvele. Raamatu sildi all olen Mari ja Jüri raamatust varem kirjutanud.

Mika Keräsega pole mina veel tutvunud, aga „Varastatud oranž jalgratas“ meie tütrele meeldis, seal on jälle agulielu kui silmaringi avardav miljöö. Ja teatris näidatakse ka.

Ilmar Tomuski lasteraamatud meeldisid väga, Vollit lugesin ka pojale, oli mõnus lugemine.

Tudengipõlves lugesin Michael Ende „Momot“ ja meeldis väga. Lugu tüdrukust, kelle kuulamisoskus muudab hukkaläinud maailma paremaks kohaks. Tütrele meeldis ka.


Üksjagu ilmub praegu selliseid lasteraamatuid, mis on minu meelest „vahetuks kasutamiseks“ liiga negatiivsed, aga väheke kohendades ja sättides käivad kah. Vähem tuntud eesti autoritega olen igaks juhuks ettevaatlik ja heidan jõudumööda enne ise pilku, kui lapsele kätte annan. Eks halvad kogemused ole õpetanud. Ma arvan, et meie lapsed ei pea kellegi isiklike probleemide väljendustega tegelema, aga neid on vähemküpsetel kirjanikel ikka üksjagu kaante vahele lipsanud.

Nt Kristiina Kassil on palju negatiivse varjundiga sõnu (nagu käratas – minu meelest asjatult) või madalstiilseid väljendeid, mida mina lastega kõneldes ei kasuta – ja nii tuleb raamatut mitte lugeda, vaid jutustada, sest ma ei taha ju oma lastele ebakvaliteetset vaimutoitu pakkuda. No ja „Käru-Kaarli“ sisu ma pehmendasin ikka ka (nt pole vaja rääkida peategelase ema vallandamisest – see on ilmne liialdus, mis peaks adrenaliinipumpamise otstarvet täitma, aga minu meelest võiks ainult mõttetult hirmutada, piisab, kui rääkida pahandustest töö juures; suurte maailm on vahel tõesti ebakindel ja vähe turvaline, aga väikse lapse jaoks peaks elu olema ilus ja hea, et kasvatada vankumatut usku headusse... kõik, mis on meie mõtteis, loob tulevikku. Ja väidetavalt läheb esimesel kuuel eluaastal kõik kogetu otse rakutuuma, hakka siis pärast sealt alateadvuslikke pingekoldeid välja koukima, mõttetult kannatusrikas ja töömahukas, kui asi üldse selleni jõuab (suur osa inimesi lihtsalt kannatab, isegi täpselt teadmata, mis neid vaevab). Aga „Käru-Kaarel“ kannatab sisuarenduste ja väärtuste poolest lugeda küll, kui lisaks sõnastuse muutmisele ka osa ebavajalikke lauseosi välja jätta (Kivirähil ega Tomuskil pole lehekülgede viisi midagi vale ega liigset, aga Kassi raamatuid peaks keegi toimetatama, viimases järgus kasvõi ettelugeja).

Wimbergiga on ka mõni häda, aga keskeltläbi kannatab (ette)lugemist. Siin on veel üks põhjus, miks ma laste varase lugemaõpetamise vastu olen – kuni mina ette loen, on mul võimalik üht-teist muuta ja filtreerida, enda maailmavaate järgi kohandada.


Aga "Muumitroll" ei tundu mulle üldse lasteraamat olevat. Ei tundunud minu lapseeas ega ole ka tütrele sobinud, sündmustevaese sisu ja rõhutud meeleolu pärast. Aga keskkooliajal ja tudengipõlves oli see mu lemmik, lugesin korduvalt. Kui endal küllalt paha, on see raamat sõbraks.

Potterlus pole minuga seni üldse haakunud, laps vist ka liiga noor veel.


Suuremale tüdruklapsele sobivad Ketlin Priilinna raamatud. 1982. a sündinud autoril on neid ligi 20, pakun, et noortele (täiskasvanutele). Mina olen lugenud „Liblikasonaati ja „Varju“ – mõlema peategelaseks on noor naine enda elumuutuste keerises. Positiivsed ja mõnusad lugemised ja mitte päris tilu-lilu, vaid pakub ikka mõtlemisainet ka. Koledatest asjadest kirjutatakse täpselt minu mõõdu järgi ja lugu veereb mulle parajas tempos (mõni väga tegija klassikateos, nt Kafka või Dickensi oma jääb kuhugi koledusse kinni, minu jaoks mõttetult, väljapääs on ikka enamasti olemas; Priilinn väga koledaid asju ei puuduta ka, vähemalt mitte neis raamatuis, seal on sellised tavalised probleemid, mis ikka inimestel juhtuvad – ja mis asjaosalistele ikka rasked tunduvad). Tegelased on Eesti elust tuttavad ja maastikud ka, see annab mõnusa koduse tunde (ja võimalust enda kultuurikeskkonna üle järele mõelda). Enda tütrele soovitaksin kunagi teismeeas, kui kriisid ja inimsuhted oluliseks saavad, annavad võimaluse enda hoiakuid kõrvalt vaadata. Minu meelest kasvõi oma ajastu- ja koduläheduses juba lihtsam lugemine kui maailmaklassika autorid.

Koos oleme lugenud Sabine Kuegleri „Džunglilast“ saksa päritolu perest, kes läheb džunglisse ühe vastavastatud suguharu juurde elama, misjonile ja keeleuurimise eesmärgiga. Peategelane on siis seitsmeaastane ja tema mängudest ja lapse maailmast džunglis on põnevalt kirjutatud. Ja minu jaoks oli seal mõtlemapanevat ka küllaga. Mulle sobib ka suhtumine, et sellel misjonil ei püüta hävitada rahva omapära seda halvustades ja liigselt valge inimese käe järgi seades, vaid aidata teda üle ennasthävitavast käitumisest ja panna valmis ülejäänud maailmaga kohtumiseks, säilitades enda kultuuri. Raamatukogutöötaja seda lasteraamatuks ei pidanud, aga meie lapsele meeldis hästi. Alguse ja lõpu, mis kirjeldavad peategelase 17-aastasena Euroopasse minekut, jättis ta ka vahele. Samalt autorilt on ka järg „Džungli kutse“, kus autor pöördub nelja lapse emana tagasi džunglisse ennast otsima.


Mulle meeldisid varateismelise lapsena „Consuelo“ ja „Jane Eyre“. Neid soovitan kunagi ka oma tütrele. Ja Shakespeare. Keskkooliajal lugesin vist kõik läbi, mis raamatukogus oli. Ja Edmond Rostandi „Cyrano de Bergerac“. Balsac, Zola, Gogol, Hesse. Suur osa maailmaklassikast on keskkoolilapsele paras lugemine, kui nt Hugo lõputud kirjeldused välja jätta. Eks muidugi sõltub lapsest ka. Aga mida küll lugeda enne, kui laps omadega sinnamaale jõuab? Eks ma vist täiendan jõudumööda seda lugemispäevikut siin, sedamööda, kuidas neid ette satub.

Olen mõelnud, et võib-olla ohter lastele mõeldud raamatute pruukimine on ka põhjuseks, miks ma suurte inimeste raamatuid üsna vähe loen. Saan oma laksu juba lastekirjandusest kätte. Heas lasteraamatus on ju kõik olemas, mis eluks vaja.

TJT