Olen lapsest saati ja korduvalt kohtunud seisukohaga, et laps peab sööma kõike ja et mõnest toiduainest, näiteks lihast, porgandist või sibulast keeldumine on lihtsalt viis täiskasvanute tähelepanu saada. Või enesetähtsust demonstreerida. Mõnel juhul see võib ka nii olla (kurb küll, kui laps muul viisil tähelepanu ei saa ja valib nii negatiivse tee), aga mina olen pigem seisukohal, et mõni toiduaine toetab meid meie arengus enam kui mõni teine. Asi ei ole niivõrd maitses kui seedeprotsessis ja keemilises koostises – tasakaalust ära inimene ei erita harmoonilisel viisil vajalikke ensüüme või siis pole mõnel arenguteel mõnda sorti ained vajalikud. Ja mõnda sorti arengutee on õppida seedima erinevaid asju ja toime tulla erinevate kogemustega, mis elu pakub. Aga söömasundimine (olgu siis näägutamise või manipuleerimisega) ei ole minu meelest hea viis mittesöömise olukordi lahendada. Survestamine komplitseerib arengut.
Ma arvan, et emana on parim, mida ma teha saan, püüda mõista lapse ainukordset arenguteed ja tema spetsiifilisi vajadusi. Toetada, kus vaja, otsida abi, kus vaja. Ja sallida, alati (kuigi see inimlikus piiratuses sugugi alati ei õnnestu – eks siis sallida enda piiratust, kui tõesti muud üle ei jää).
Meil näiteks oli vanema lapse titaea toidutalumatus seotud tema isaga, mis omakorda oli seotud minuga. Kes seda enam täpselt mäletab või teabki, kuidas need asjad just täpselt lahenesid, aga minu suhtumise muutmine on kindlasti üks võtmesõnu – ma ei pea siinkohal silmas mitte suhtumist lapse toitumisse, vaid vanemate omavahelisi teemasid. Ja kõiki väikseid ja suuri samme, mida sai astuda.
Ma olin tükk aega mures, mida teha nende laste nn probleemidega, mis „ilmselgelt“ on laste isa arenguülesannetega seotud. Mina ju teist inimest muuta ei saa, aga last tahaks aidata. Aga selgub, et juba sellestki piisab, kui mina muudan oma suhtumist mehe arenguülesannetesse. Kui ma leian üles usalduse, et need on tema valitud kogemused ja ülesanded, mida ta temale omasel viisil lahendab, hakkab lapsel kergem. Meil on küll palju spetsiifilist abi ka kasutada olnud – nii et ma ei väida, et ainult suhtmise muutmisest piisab, aga vähemalt on koht, kust alustada. Ja see koht on igaühel olemas. Minu eelistus on jätkuvalt vähem kannatusi ja rohkem rõõmu. Sama soovin Sulle!
Selle endalegi keerulise jutu kokkuvõtteks siis, et mulle tundub, et söömine on lihtsalt üks isiksuse osa ja väljendus, maailma kogemise viis ja miski sellest ei ole päriselt õige ega vale. Vaid lihtsalt on.
Hiljem lisatud. Huvitav, kuidas maailm muutub. Kui lapsed ei suuda oma vanemaid kasvatada, on lootus lapselastel. Käisime lastega minu vanematel külas ja mõlemad sõid isukalt riisi ja porgandit, aga ei ühtki tükki liha. Tundsin oma turjakarvu tõusmas, et mis pahandus sellest nüüd tuleb (eks ema käib mulle vahel ikka kaebamas oma pahameelt, kui lapsed on mõnest toiduainest keeldunud - midagi nad söövad ju alati), aga seekord - eimidagi. Ja kui mina olen ühepajatoitu sööma oodatud, pannakse topeltports porgandit. Lõpuks ometi nad jagasid ära, et tasub teha toitu viisil, mida sööjad soovivad. Nii et ükskord see juhtub siiski. Vahel on lihtsalt aega vaja.
TJT
3 kommentaari:
Mis käsitlusest see arenguülesande/arengutee asi pärineb? Waldorf? Varem olen mõnes kirjutises ära tundnud näiteks vägivallatu suhtlemise mõjutusi, aga antud juhul ei oska seostada. Tekkis huvi ja uuriks põhjalikumalt tausta, aga kust?
Aitäh küsimast!
See on vist mingi väga lühendatud süntees ja kokkuvõte sellest, mis ma olen pikkade aastate jooksul läbi elanud ja targemate inimeste käest õppinud. Osa neist inimestest on seotud waldorfiga, osa esindavad vist sinnakanti arusaamu nagu Luule Viilma või Mai Väljataga - aga kindlalt ei julge väita, sest mina pole Viilma ega Väljataga raamatuid lugenud. Louise Hayl, Barbara Ann Brennanil ja Lise Bourbeaul on sinnakanti käsitlusi, neid olen kunagi lugenud, aga need standardiseeritud käsitlused üksikjuhtude juures palju ei aita, sügavamal tasandil on probleemid komplitseeritud ja vaja on üksikjuhte käsitleda - minu abi ja teadmised on tulnud mujalt, suuliselt.
Neid asju ei saagi tegelikult kirja panna, sest eri inimesed tõlgendavad sama lauset erinevalt. Kui konkreetseks, täpseks ja isiklikuks minna, siis sõna oma üldkasutatavuses hakkab tähendust moonutama. Ma tunnen soovi vahendada kogemust, aga see ei ole kirjasõnutsi ühest punktist alates enam võimalik.
Natuke on selles ka häda, et ma ei taha avalikus blogis kirjutada esoteerilistest asjadest, sest mulle tundub, et meie materialistlikus maailmas üldlevinud seisukoha järgi tuleb haigusi ravida arstirohtude või paremal juhul mee, maarohtude ja homöopaatiaga. Ja ma ei soovi oma lugejaid provotseerida. Kes usub, loodab, otsib, leiab need teised asjad ise ka üles. Jah, see on paljuski usu küsimus: me leiame seda, mida usume olemas olevat.
Edu otsingutel!
Praegu sain ühe listi kaudu lingi äsja ilmunud Amma raamatu tekstile.
http://issuu.com/sulevoitspuu/docs/from_amma_s_heart_estonian_2009-fragment
Mind inspireeris ja võib-olla on ka seal vastuseid Sinu küsimustele. Igatahes oli seal vastuseid nendele küsimustele, mis Sinu küsimused minus üles kergitasid.
Armastust ja vaikust!
Postita kommentaar