Lasteaialaste emad rääkisid koolist. Ühel emal oli hirm oma last, nutikat, hakkajat, kuid õrnahingelist poega tavakooli viia (näe, kuidas ma kirjutasin, nagu oleks tundlikkus häbiasi või lausa puue). Et mis nad temaga teevad. Ja kas ta saab hakkama. Arutasid, et kas (kaugel asuv) waldorfkool oleks parem lahendus.
See lähenemine mulle ei meeldi - kuigi paljugi sellest on mullegi vähemalt olnud omane. Tavakooli eest waldorfkooli põgenemine viib taaskord mingit sorti sisepaguluseni, enda ja ühiskonna eest peitu pugemiseni ja ühiskonnapaguluse puuduseks tundub mulle olevat annete ja võimete realiseerimata jäämine / jätmine. See viimane tekitab rahulolematust, olen ise kogenud. Hoopis teine asi oleks panna laps waldorfkooli usus, et see on parim koht tema arengu toetamiseks: ma usun, et see võib anda tiivad.
Seepärast ma jäin mõtisklema, mis minus vajas sellist peeglit: miks see vestlus minu tähelepanu äratas. Ma olen nõus, et välised, nö elus vastutulevad olukorrad peegeldavad sisemist seisukohta. Ja olen korduvalt kogenud, kuidas sisemiste hoiakute muutmisega kaasneb välise elu muutus.
Ma olen kahel käel waldorfkoolide poolt, aga kas see peaks olema varjupaik, tavakooli ja ühiskonna eest põgenemise koht? Ja miks üldse peab kooli eest põgenema? Ma mäletan väga hästi oma tavakooliga seotud hirme ja tavalasteaiast saadud negatiivseid kogemusi. Nende olukordadega toimetulekuks on paremaid viise kui põgenemine; lapsevanema vabanemine aitab igal juhul ka last.
Ja ma ei nõustu sedasorti seisukohtadega, et last peab maast madalast raskustega harjutama, et ta tugevaks ja võitlusvõimeliseks kasvaks. Sest mina usun, et tulevik on võitluseta maailma päralt ja seal on võimalik võita kõigil, kes on hoolivad ja armastavad. See maailm on osalt juba praegugi käes ja ma usun, et see laieneb veelgi, mahutades peagi kõik soovijad - need, kes on leidnud usu ja soovitu nimel tegutsevad.
Seni tuleb ilmselt vanematel võita oma hirmud ja muud hingepained, et lastel oleks võimalik rõõmsalt ja rahulikult kooliteed käia ja toetavas keskkonnas areneda. Minu jaoks on igapäevane treening märgata häid asju ning halbu asju märgates otsida endas selle kinnituskohti. Lahti lasta.
Kui mulle tundub, et meie ühiskonnas ei saa tähelepanu need, kes seda vääriksid – nemad pigem peituvad tähelepanu kui sageli millegi negatiivse eest, ja pildil on punt tühikargajaid, siis mis minus seda kujutlust loob? Meedia? Meedia kinnitab seda negatiivset kuvandit meie ühiskonnast, aga juured on sügavamal. Üks juuri on kadeduses võimekamate vastu. Teine juur on enda enesetähtsus – kui ma ise ei tahaks olla see kõige võimekam, siis ma võiksin ju siiralt imetleda seda teist, kes on minust andekam. Aga kiusuokas on hinges ja ei saa.
Ja neid juuri on veel.
TJT
9 kommentaari:
See mõte
Ma olen nõus, et välised, nö elus vastutulevad olukorrad peegeldavad sisemist seisukohta. Ja olen korduvalt kogenud, kuidas sisemiste hoiakute muutmisega kaasneb välise elu muutus.
tuli väga tuttav ette. Minul on ka sedasorti kogemusi.
Mis aga Sinu kirjutatus ebakõlana tundus oli see lause.
Sest mina usun, et tulevik on võitluseta maailma päralt ja seal on võimalik võita kõigil, kes on hoolivad ja armastavad.
Kas pole võit mitte võitluse tulemus?
Tavaliselt toimub võitlus vastandite vahel. Loodusseadused aga näitavad meile et vastandite vahel valitseb tasakaal, mitte võitlus. Kui järgime loodusseadust ja loobume võitlusest, pole võimalik saavutada ka võitu. Võitu polegi vaja. Vaja oleks arengut. Et oleks areng, on vajalikud raskused. Areng ilma raskustest ülesaamiseta on teoreetiliselt võimalik, kuid praktiliselt ..., mina küll ei usu.
Sa kirjutasid et
Ja ma ei nõustu sedasorti seisukohtadega, et last peab maast madalast raskustega harjutama.
Mõtte taolise sõnastusega olen nõus. Ei peaks tõesti nüüd .. harjutama. Aga raskused tulevad niikuinii. See on duaalse maailma paratamatus. Ja last peaks harjutama raskustest üle saama, raskustest õppima. Nii nagu isegi kirjutasid
Minu jaoks on igapäevane treening märgata häid asju ning halbu asju märgates otsida endas selle kinnituskohti. Lahti lasta.
Kas on võimalik et maailm ei ole duaalne? Sest tundus et püüdsid siin seda väita!
Aitäh sügavuti kaasa mõtlemast!
Ega mina ka ju täpselt ei tea, kuidas asjad on. Üks päev tundub nii, teine päev naa (siin on ka küllalt sissekandeid, mis üksteisele vastu räägivad... noh, ma ütleks, et selline on elu ja minul pole ühel päeval rohkem õigus kui teisel - kui see nüüd üldse mingi vastus on.
Muidugi on Maa peal palju duaalsusi. Aga mulle tundub, et on võimalik võita ka ilma võitluseta, lihtsalt arengu, ümberhäälestumise, silmade ja südame avanemise kaudu. Muutes ära mõne oma piiratuse, muutub kohe ka elu väljaspool - Sa ju oled ka seda kogenud. Kui hästi palju piiratusi ära muuta, saab selle kaudu muudetud ka palju välisest elust - ja ilma võitluseta. Kui just mitte nimetada võitluseks seda ühte, mis on endaga maha peetud. Enda sisemise valge ja musta hundi vahelist heitlust võib muidugi ka võitluseks nimetada, aga ma mõtlesin kirjutades midagi muud. Ja nüüd näen - kõigest paar tundi hiljem, kuidas ikkagi kuskil võideldakse. Võib-olla siis tõesti.
Kui me endaga rahumeeles kokkuleppele ei jõua, tuleb natuke tappa ka anda. Nagu Pipi ütles, et kõigepealt ütleb ta endale ilusti, et mingu ta nüüd magama, aga kui see ei aita, siis tuleb juba karmimalt :-)
Jah, eks me ise anname sõnadele tähendused. Et mis see võit enda üle siis on.
Minumeelest küll on võimalik eristada kas enda sees toimub võitlus, või toimub areng.
Kui toimub võitlus, siis peame endas jõuga maha suruma ebaharmoonilisi ilminguid. Nagu näiteks on meis kadedus, kuid surume selle maha, kuna kadedus pole ju teadupärast hea.
Kui oleme arenenud, siis on see meie tunnetatud arusaamine et inimesed on erinevatel tasemetel. Kõik me oleme erinevad. Kui kellelgi on midagi palju, siis midagi muud on tal jälle vähe. Erinevatel tasemetel olemine ongi see mis teeb inimesed erinevaks, ja selle pärast kadedust tunda on mõttetu.
Ja niimoodi ka kõikide muude asjadega. Kui järgime mingeid harmooniliseks peetud tõdemusi neid täielikult tunnetamatta, peame iseendaga võitlust. Kui oleme tunnetanud paratamatust, pole võitluseks enam põhjust.
Ilusti ja sisukalt öeldud, aitäh!
Mulle endale tundus, et minu põhitegevus on hingemaastike tippude vallutamine või hingeaia rohimine. Ja see on pigem nagu lihtsalt üks sedasorti töö, mis tahab tegemist. Ma ise seda väga võitluseks ei peaks. Aga kui ma Sinu kommentaari loen, siis küllap ma aeg-ajalt surun üht kui teist maha ka, lootuses seda vähemalt teiste eest varjata. Sest paremini ei oska. Hea äratundmine, tänan!
Võta heaks kui ära kulub.
Sinu teema siin puudutab minu isiklikus arengujärgus parajasti ka mind, seepärast see kutsuski kaasa arutlema. Eks mingi hoiatustuli kuskil alati põleb mis hoiab meie hetkearusaamu puhta kullana võtmast. Aga et asja mõista, on mõistlik seda arutleda.
Tore!
Teised arvamused annavad minu arutelule tahke juurde ja see on hea põhjus, miks siia jälle midagi kirja panna.
Mina loen siin huviga, kuigi sõna sekka ütlen harva. Täna tegin sissekande oma kinnisesse blogisse, olin just läbi saanud Nekrassovi "Kriisid", seal on ka võitlusest juttu, aga ma lähtun kabalist Mihhail Laitmanist, kes soovitab võitluse asemel anda endale ja teistele...anda, anda ja anda, ka andeks. Laitmani arvates tuleb olla seltskonnas, mis vastab inimese antud tasemele. Lapsevanem ihkab lapsele parimat, seetõttu ongi waldorkoolid arukamatele parimad kasvamise kohad. Mind huvitas just see osa, mida Nekrassovgi tähtsaimaks peab, esitan ka katkendid siin, üle kordama ei hakka : lk 94
"Terved rahvad on lapseliku teadvuse seisundis ja mitte ainult kristlikus maailmas. Näiteks India, tohutute ressurssidega maa on sügavalt religioosne, järelikult ka lapselik...ja kogu maailma jumalalapsed korraldavad sellesse relogioossesse paradiisi palverännakuid. Lähevad nagu lapsed võtma, mitte andma. ...Samasuguses lapseseisundis on ka naaberriik Pakistan, kusjuures nende kahe riigi vahel on leppimatu relogioosne vaen. Ja nendel "lastel" on käes aatomirelv...."
Kuid kogu meie vaimne elu on nii koolis kui ka mujal on ju orienteeritud saamisele: kuidas rohkem teenida, omada, paremaid hindeid saada (kusjuures hindamisele läheb suur osa ajast, mitte arendamisele . Tarkuste kogumiselgi on ahnuse pitser peal: tähtsad on mingid arvulised näitajad, koht pingereas, mitte tegelik arukus ja individuaalne areng.
lk 96
"Ühes mõistujutus räägitakse: "Elasid planeedil head ja tegid häid tegusid...Elasid planeedil pahad ja tegid halbu tegusid...Lõpuks tüütas häid võitlus halbadega ja nad hävitasid need halvad..." .....harmoonia ei tunnista mingit võitlust. Seal, kus kõlab sõna "võitlus", on juhiks mõistus, mis tähendab, et inimese sees on disharmoonia. Sellepärast räägitaksegi, et kõige suurem pahe peitub mõistuses..........Teistele anda saab vaid seda, mida ise omad. Loo oma tervist, loo armastust, loo ausaid suhteid..........."
lk109
"Vene haridussüsteem on õpilased praegu teadmistega üle koormanud. Selle tagajärjel kujuneb sisemine disharmoonia. Ülearenenud mõistus, väheavatud süda, arenemata keha iseloomustavad meie kaasaegset õpilast. .......Ajal, mil lapse organism areneb, ei tohi teda -eriti tema pead - üle koormata....Meie tüdrukutel , kes on koormatud õppimisega, on pärast lõpetamist aga raskusi laste sünnitamisega.........Kriisist haridussüsteemis räägib seegi, et et kultuur ja haridus on eraldatud."
lk.131
"Riigis, kus inimene on väärtus number üks, ei teki kunagi kriise."
Mis ma oskan selle peale kosta. Ohoo. Praegu pole kahjuks nende asja üle mõtisklemiseks aega. Ilusat aega! Rõõmu ja rahu!
Tiiu, mul haakub Sinu jutt sellega, mida Kiesha Zürichis kõneles. Muutustest planeedil ja vajalikest muutustest inimestes. Teadvuse nihkest. Südames elamisest.
1. http://www.youtube.com/watch?v=A89ku3ivRWc&feature=player_embedded
2. http://www.youtube.com/watch?v=fp3NOKSjJZ0&feature=player_embedded#!
3. http://www.youtube.com/watch?v=LsXsHBKhCqk&feature=player_embedded
Eestikeelsed subtiitrid on vaja manuaalselt käima panna, kui kohe ei tule, siis all paremas nurgas nool üles ja CC.
Postita kommentaar