Koolist ja ajast

Eelmisel nädalal oli Päevalehe raamatuks Lauri Vahtre oma. Lugesin tutvustust, innustusin, läksin poodi, ostsin ja hakkasin lugema. Väga mõnus oli! Vabastav ja rõõmustav lugemine.
Vahtre on minust küll jupi maad vanem, aga kirjeldab natuke neid samu aegu, mil minagi koolis käisin. Mina lõpetasin keskkooli veel vene ajal ja sain ka osa sõjalisest algõpetusest, komnoorendusest, malevast, kartulipõllundusest jms – ehkki vähendatud kujul, sest mu kõrgkooliajaks jõudis aeg teisemaks minna. Ja nagu Vahtrelgi, pole mul erilist pahandamist oma õpetajatega. Ja nagu Vahtregi, tundsin ka mina rõõmu sõbrannadest ja matkamisest. Nii et palju äratundmisi ja isiklikke meenutamisi. Ei raatsikski korraga palju lugeda, aga raamatut käest ära panna ka ei raatsi. (Iseenese ahnust ei jõua mõnikord ära imestada.)
Jäingi nagu järele mõtlema, et kuidas Vahtre raamat neist samadest aegadest saab olla nii rõõmus ja hoogne - ja negatiivsest üle olev, kui minu koolimälestused on hoopis teist karva. Iseloomu- ja sooerinevused jms muidugi ka, aga see veel ei seletanud kõike. Siis lõpuks taipasin: Lauri Vahtre eestimeelsest TRÜ/TÜ ajalooprofessorist isa, kes õpetas tollaseid „ENSV kiviaegu“ tegi pojale kodus hästi selgeks, mismoodi poliitiliselt nende asjalugudega seis on. Tema tohtis seda teada ja poolavalikult protesteerida, kus aga noorel inimesel mõõt täis sai.
Minu suguvõsas oli juhtunud hirmutavaid asju ja mul oli keelatud nii kodus kui ka mujal plekklõuaga Brežnevi anekdoote rääkida, nagu ka kõike muud poliitiliselt kahtlast, mis sõprade käest õpitud (sest mine tea, kus kuuljaid kõrvu võib olla ja mida lapsesuu vales kohas võib öelda ja mis sellest siis võib tulla... kõige taga oli hirm). Ja laste kuuldes meil poliitilisi teemasid üldse jutuks ei võetud. Mul ei olnud tegelikult lubatud ka koolist pahasti arvata. Ega ka pioneerindusest-komnoorendusest. Turvaliseks peeti sedasorti asju vaikselt ära kannatada. Aga see häiris sitemat moodi ja kurta polnud ka kellelegi – nüüd on hea aeg, võib kurta.
Ega ma siin blogiski lausa avalikult ju koolindust kirunud ole. Siin-seal vihjan, et miski ei meeldinud ja see on ka kõik. Ma pole julgenud negatiivsega sellisel tervel viisil suhestuda, hoopis tõrjunud ja eitanud olen. Ja tõrjunud ka oma asjakohast valu. Nüüd, mõne päeva Vahtre raamatut lugenuna saan sellest hoopis uuel viisil aru.
Ja see oli tervendav äratundmine. Vabastav on tunda, et võib kehva asja kohta öelda, et see on üks kehv asi. Ja enam me ju ei riski ka millegiga. (Või?)
Ja nüüd tuleb proovikivi. Minu lapse koolitee. Kas ma ütlen oma lapsele, et seal koolis on mõned totalitarismi jäänukid? Kas see teeb tema koolitee kergemaks? Või on kergem tee ikkagi püüda leppida, alla suruda ja ära kannatada?
TJT