Üleeelmise postituse kommentaarides viitab Tatsutahime, et talle meeldis lapsena, et mõlemal ta vanemal oli töökoht ja nad olid selle läbi nagu huvitavamad inimesed ja elasid huvitavamat elu kui teiste laste kodused vanemad. Ma jäin selle üle järele mõtlema ja tunnustan, et täisväärtusliku elu juurde kuulub vaheldus. Ja et ma kahtlustan, et ma oleks üsna rahulolematu, kui ma peaksingi kogu aeg kodus olema, ainsaks sidemeks välismaailmaga arvuti või ajakirjandus.
Ma pole siin blogis enda koduvälistest asjadest tahtnud kirjutada. Aga ma olen neid enda heaoluks ikka väga oluliseks pidanud. Laste esimese eluaasta hoidsid hormoonid mind pidevalt kenasti laste ligi, väiksed poeskäigud ja kerged trennid välja arvatud. Alates esimese lapse aastaseks ja teise pooleteistaastaseks saamisest on mul pidevalt midagi hinge ja vaimu rikastavat käsil olnud. Lisaks veel trennid, et lihtsalt pingeid maandada ja end emotsionaalselt tasakaalustada. Ja ma olen siiralt tänulik, et need võimalused on olnud - ma olen selle läbi kindlasti ka koduste asjadega paremini toime tulnud.
Kahtlemata on praeguses Eestis raske leida osa-ajaga tööd (kui see võiks jääda suurusjärku 7-10 tundi nädalas, nagu oli minule jõukohane ja emotsionaalseks elusolemiseks vajalik laste väiksemas põlves), aga enda tuulutamiseks on palju muid võimalusi - nii hariduse kui ka heategevuse vallas. Igasugu rahvaülikoolid on just õhtusel ajal, mil ehk on kergem kedagi laste juurde leida.
Ja ma olen mõelnud, et kui mul neid praegusi tegevusi ei oleks, võib-olla ma kasvõi sordiks uuskasutuskeskuses asju või käiks koerte varjupaigas tööl (enamik minu ettevõtmisi on olnud tasustamata, aga lausa peale pole ka maksnud; mõne asja eest olen taskuraha ka saanud). Või -- sedamööda, kuidas lapsed kasvavad ja emal üha enam jõudu vabaneb -- oleks vast vinge, kui ma suudaks käia vanadekodus või vanglas. No see viimane on pigem unistuste (luulude? :-D) vallast, aga ma tõesti peaks endast väga vingeks tegijaks, kui ma söandaks selliseid asju ette võtta ja hakkama saaks. Ja sellised kohtumised puudutavad võimsalt.
Aga selge on see, et mille koduvälisega koduema ka ei tegeleks, kui see rõõmu toob, siis ikka kogu perele. Veelkord: tänan, tänan, tänan kõigi võimaluste ja kohtumiste eest!
TJT
6 kommentaari:
Ütlen ka oma sõna sekka selle kodu ja töölkäimise teemale. Mina kasvasin õega kodus, kus ema ei käinud täisajaga tööl kuni olin 13 ja ma olen selle üle ilmatumalt õnnelik! Samas ei tulnud meil kunagi puudust teemadest, millest rääkida ja üldse mida teha. Emal pole uhkeid haridusi, kuid ta luges palju.
Tunnistan samas, et kui ma oma lapsega koju jäin, siis tekkis mingil hetkel aeg, kus tahtsin tagasi töörutiini (ega palju valikut ei olnud, sest ühe palgaga - ja majalaenuga - me hakkama ei saanud). Käisin tööl, rabelesin veel Toronto Eesti Kooliga ja lasteaiaga, kuni jõudsin hetkeni, mil lapsed oskasid mulle öelda: emme, sa pole kunagi kodus!!! See ehmatas ja pani mõtlema, mis õieti tähtis on! Otsustasin, et lapsed on ikka kõige tähtsamad ja kuigi ma oma põhitööst ei saanud loobuda (taas kord, palju valikuid polnud), siis kõigile ülejäänud tegemistele tõmbasin kriipsu peale!
Tagasivaates mõtlen, et minu jaoks oleks ideaalne olnud mingi osaajaline töö või tegemine, mul on kahju, et ma pole olnud laste jaoks nii kättesaadav nagu minu ema minule oli. Samas olen proovinud ikka asju koos teha. Siiani olen saanud sättida, et hommikuti jalutame lastega kes kooli, kes tööle. Nii kaua, kui nad veel sellega lepivad, ikkagi teismelised juba :D
Minu arvamine on, kui ema tahab ja peres on võimalus, siis olgu ta ikka lastega nii palju kui saab (olen jõudnud nii kaugele isiklikule kogemusele toetudes). Pole olemas mingit ideaalset valemit, mis kõigi kohta käiks.
Näen ka siin emasid, kelle maj olukord heal järjel ja kes ilmselgelt "väljaminemise" eesmärgil jagavad väga palju oma vaba aega vabatahtlikuna mitmel pool appi minnes (kas kooli juures või hobiringides või ei tea kus veel). See vabatahtlik-tasustamata töö on üsna suure tähtsusega siinses ühiskonnas.
Aga isa peaks siis ju samamoodi kodus olema... lapsel on ju kaks vanemat, ei saa ju kumbagi är võtta. Aga siis on majandusolukorral vist põnts?
Tegelikult huvitav punkt isade kohta, kuigi ma olen päris kindel, et mõlemat vanemat ka kogu aeg kodus vaja pole!
Ma tean vähemalt kahte oma tutvusringkonnas, kus ISA jäi lastega koju, sest nii oli majanduslikult kõige loogilisem ja soodsam! Kui meie peres selline olukord oleks olnud, siis oleks ilmselgelt samamoodi teinud! Ning laste jaoks pole kindlasti tähtsust, milline vanem nendega kodus on. Ükskõik kui head on lapsehoidjad või lasteaiad, ei need asenda kunagi lõplikult oma ema-isa! Või vanavanemaid... neid mul pole kunagi olnud ja minu laste jaoks on nad liiiiiga kaugel olnud.
Minu valik on suhteliselt vähetasustatud või tasustamata tegevus just sellepärast, et mulle jääks alles minu vabadus valida, millise koormusega ma toimetan. Asutuses on raske öelda (vähemalt mõnelgi mu tuttaval), et ma olen poole kohaga, ikka tahavad suurema koorma selga laduda. Ja eks meil peetakse seda poolekoha värki ikka pooletoobiseks. Selles mõttes on heategevuslikud asjad täielik erand: asjaomased on õnnelikud isegi seitsmetunnise nädalapanuse üle, kui sellega saab ikka midagi tehtud, mida muidu keegi ei teeks. Ja endal on ka ikka väga teine tunne.
Mis meie pere isa puudutab, siis talle vist meeldib pere töödest pigem majandusliku poolega tegelda. Lastega ta vahel tegeleb küll ja väga toredasti, aga üldiselt on meil algusest peale selline vanaaegne rollijaotus. Muu hulgas sellepärast, et mina pole kunagi palju teeninud (mind huvitavate asjadega lihtsalt ei teenigi, sellepärast vast ongi meditsiiniõed mu lemmiknäiteks: ole nii hea, kui tahes, raha selle eest ikka ei saa), aga mees, näe, on niipalju ikka teeninud, et minu meelest on meil olulised asjad olemas (kõige olulisem on see, et ma saaksin laste juures olla ja oma "odavate hobidega" tegelda, aga nälja ja külma käes nüüd ka ei või kannatada).
Ja teisalt olen mina alati idealiseerinud sellist maalähedast eluviisi, et köetakse ahjusid ja tehakse kodus süüa - kuigi ka sellel on piirid muidugi. Ma ei tahaks ainult sellega tegelda, aga mees hoolib kodutööde tegemisest veel hoopis vähem. Ja meil pole omavahel see probleemiks. Sest mina saan, mis mulle kõige olulisem ja ma olen veel mehele tänulik kah selle eest. Ja püüan tema heaollu panustada. Vähemalt on lastel isa olemas - inimene olemise tähenduses, ta pakub lastele asju, mida minul kohe sugugi poleks, me oleme mõneti üsna erinevad.
Ja see laste jaoks olemasolemine oli minu jaoks mehe rollide juures väga oluline. Et isa oleks lastele midagi enamat kui nimi või rahakott. Koosolemise tundides seda väga palju ei kogune, aga nende väheste tundidega on tal palju jagada. Ma ise korjan ka kõik mulle pudenenud pudemed hoolega kokku.
Selle eelneva pärast ma arvangi, et tegelikult on ka päris mõistlik, kui mõlemad vanemad saavad olla natukene kodus ja natukene tööl. Eriti kui on seesugune elu, kus on nõudepesu ja pesupesumasinad, st elu, kus kodused tegevused ei ole täiskohaga töö...
St. et ei pea tingimata valima, et üks peab kodus olema... Enamik minu tutvuskonna isasid tahavad väga oma lastega koos olla, neid hoida ja õpetada. Kuidagi kurb on, kui ei saa. Sellepärast ma alati kommenteerin, et kui vähegi võimalik - alati ei ole - siis võiks otsida võimalusi, kus ema ja isa mõlemad panustavad võrdselt.
Lasteaia positiivne külg on muidugi ka see kogukondlik kasvatus ja harjumine seltskonnaga. Minul oli hoov selleks, aga tänapäeval hoovid ja tänavad vist enam nii ohutud ei ole, kus viiesed vabalt omaette toimetada saavad.
Aitäh!
Mulle ka ei meeldi sedasorti deklaratsioonid, et keegi ei saa midagi või peab mingi paha asja all lõputult kannatama. Ikka ju saab, vahel peab lihtsalt rohkem vaatama, et kuidas seda saab.
Ma arvan, et Eestis on isadel võimalust kodus olla ja emadel igasugu võimalusi, kui inimesed on oma eelistustes kindlad ja asju vastavalt ajavad. No vahel on vaja enne midagi alateadvuses ja rakumälus korda teha, aga see on ka tänapäeval teostatav. See info on juba olemas ja kasutatav. Peaasi, et inimesed usuks sellesse, et õnn ja vajaduste rahuldamine on kõigi jaoks olemas. Vahel lihtsalt nurga taga. Aga nii tihti on kergem viriseda pahade asjade üle kui minna oma elu sobivaks seadma. Kahtlemata on mõni inimene paremas olukorras kui teine, aga igaüks saab seada suu sekki mööda, nagu vanarahvas ütles.
Aga see võrdselt panustamine ei haaku jälle minuga. Inimesed ei ole iial võrdsed oma annetelt, soovidelt, eelistustelt jne (Waltari "Sinuhe") ja kuidas lõvi ja hiir võrdselt midagi teevad? Mulle üle mõistuse. Meie peres teevad inimesed seda, mis meeldib, ja nii palju kui meeldib. See on mulle arusaadav mõõtkava ja toimiv süsteem.
Minu mulje järgi ei ole tavalasteaias mingit kogukondlikkust (ma võrdleks seda pigem sõjaväega - selle reeglistatud korrastatuse, alluvussuhete jms tähenduses... võib-olla ma siinkohal idealiseerin sõjaväge). Pered omavahel ei suhtle ja üksteist ei tunne, lihtsalt hoiavad seal lapsi (umbes nagu keldris talvekartuleid). Ja vist nagu ei tahagi omavahel suhelda - sellest rääkis üks meie laste lasteaiast lahkunud lapsevanem, et suhted on väga teistsugused. Ja arusaadav, et on. Tavalasteaia pered on lihtsalt sealkandis elavad pered, seinast seina, ise ka ju ei tahaks väga erinevate inimestega väga lähedalt suhelda. Kogukonna aluseks on sarnaselt mõtlevad inimesed, kes soovivad oma kujuteldavat tervikut toimivana hoida ja selleks sellesse ka panustavad.
Postita kommentaar