Meie koolilapsele meeldib hirmsasti viisi saada. Ma kujutan ette, et võib-olla ta juba ootas, millal neil hindeid panema hakatakse. Ja soov viit saada või muud hinnet mittesaada on teda motiveerinud kodutööd ära tegema. Kuigi meie püüame mehega kõrvalt rääkida, et ega see nüüd nii oluline ka ole. Vahelduseks kõlbab mõni teine hinne ka, ikka on koolilastel erinevaid hindeid. Enda arust üritame pingeid vähemaks võtta, kuigi teises klassis saab nutikas laps viisi vast üsna pingevabalt ka.
Ma lausa mõtlesin, et kust ta selle võtab, et need väga head hinded peaks nii olulised olema. Ja leidsin, et võib-olla ta kannab selle minu suhtumise pealt üle. Mina püüan ka näiteks toitu maksimaalselt hästi teha (aga koristamise kohta see küll ei kehti). Ja mõnda teist asja veel. Kui ma oma isa kõrval õppisin autot juhtima, siis esimestel aastatel, ka ise roolis olles, rääkis ta mulle vahel, kuidas end paremaks autojuhiks harjutada. Kuidas võtta endale väikseid harjutusi, näiteks sõita kogu aeg ühtlase kiirusega, nii mäest üles kui alla jms. Ja need harjutused on mulle siiani mitmel alal omased (praegu ma keskendun liikluses kõigi kaasliiklejate vajadustega arvestamisele).
Mäletan, kuidas isa rääkis mulle, et tasub püüda saada Eesti paremate hulka omal alal. Arvestades alade rohkust ja inimeste vähesust võiks ju olla kümne hulgas. Ta ise on pika puuga esimene ja ainuke, kes sellist tööd teha oskab. Ja mu ema tööd teeb samuti Eestis väga vähe inimesi. Nad on aastaid end välismaal koolitanud (vanasti muidugi N Liidus, aga seal oli ka kohti küllalt). Kuigi mäletan, kuidas mu ema ütles neljakümneselt, et pole enam nii kerge õppida. Siiski omandas ta paar uut võõrkeelt ja uusi ametialaseid oskusi. Ja ega see kuuekümneselt kergem ole. Aga nad siiski püüavad areneda või vähemalt klassi hoida. Kvaliteetne töö tundub selle kõrval iseenesestmõistetav. (Kuigi võib-olla mitte päris tavaline.)
Mina püüan ka areneda, kuigi teises valdkonnas, teadlikult ja igapäevaselt. See lihtsalt tundub mulle õige, annab elule keskenduse ja telje. Kasvõi annab põhjuse püsida käesolevas hetkes (toitu tehes mõtteid rändama lastes see lihtsalt ei maitse nii hästi).
Ja ikkagi see hinnetevärk mulle ei meeldi. See on liiga palju seotud teistele meeldimisega. Ma ütleks isegi, et see on lõks, kuhu eriti kergesti kukuvad just väikesed korralikud tüdrukud. Teatud määrani on hea, tasub tähele panna, mille eest viie saab ja sinnakanti oma vastus üles ehitada, aga tegelikult on olulised asjad mujal.
Ilmselt on lapse viite-ihalus seotud minu suhtumisega tema tegemistesse. Võib-olla ka temasse endasse (kas laps neil asjadel üldse vahet teebki, kuigi targad onud nii väidavad?).
Tasub namaste-suhtumist harjutada. Minu jaoks on arenemise koht hoopis selles. Aga hindeid mu püüdluste eest muidugi ei panda. Jumal tänatud!
TJT
4 kommentaari:
Hinnete ja hindamise kohta tasub lugeda Tiiu Kuurme artiklit Postimehes http://www.postimees.ee/?id=331470
Seal on lyhidalt ja selgelt välja toodud hindamise pahupool.
Köike head soovides,
Aitäh!
Mulle Tiiu Kuurme artiklid meeldivad.
Mina küll koolis viisi hirmsasti ei püüdnud. Ei märganud seda ka enamuse klassikaaslaste hulgas.
Hinne oli lihtsalt lühike kokkuvõte töö õnnestumisest. Muidugi oli meeldiv kui töö õnnestus aga tähtsam kui hinde suurus oli hindamise mõistetavus ja õiglus.
Kui kõigile ja alati panna hindeks viied siis "viis" devalveerub ja mõnel hakkab häbi hästi vastata või õppida.
Mina olen kogu oma kooliaja käinud koolides, kus "viisi püüdsid ainult pugejad" ja kes tahtis sotsiaalset staatust hoida, pidi sellest hoiduma. Mina vaatasin, et mul ikka neljasid ka oleks ehk olin õppimises lihtsalt täielik pohhuist, miska sain viite vahele tegemata kodutööde kahtesid ja see tasakaalustas viiterea ära. (Keskkoolis hakkas loomulikust ka neljasid ja isegi mõni kolm tulema.)
Õnneks ei olnud mul kodus sellel teemal mingit pinget, välja arvatud ehk noorem õde, kes käis jälle eluaeg sellistes klassides, kus viied olid head asjad - ja tal siis muidugi olidki, andekal lapsel. Nii et veidi olin kahe tule vahel, aga mitte oluliselt.
Minule rääkis see juhtum praegu hoopis sellest, et mu laps vajab enam tingimusteta tunnustamist, mida mina kui ema saaksin rohkem jagada. Lihtsalt väljendades oma rõõmu ja rahulolu tema olemasolu ja toimetamistega. Seda vajavad ilmselt kõik lapsed, ka need, kel pole eeldusi koolis väga häid hindeid saada - rõõmu oma olemasolu üle õpetavad mingil määral emad.
Armastust ja valgust!
Postita kommentaar