reede, 18. detsember 2009

Lapse arendamisest kokkuvõtlikult

Ma olen siin blogis vähehaaval ikka esitanud oma seisukohti laste arendamisest. Tiiu Kuurme vaimustav artikkel annab hea põhjuse sellest kokkuvõtet teha. Et mis on lapse arendamisel seda väärt ja mis nagu mitte. Eks igaüks muidugi tee nii, nagu targemaks peab. Nagu Kuurme ütleb, on meil lastekasvatamine sisemise tarkuse asi. Igal vanemal on justkui... mingi teadmine.

Mis on minu meelest oluline nt laste kooliküpsuse saavutamisel (hilisemast on ka veel vara rääkida)?
Esimesel eluaastal tundus mulle oluline olla lapsega koos. Ma ei tahtnud lapse juurest ära olla (mingi hormonaalne värk). Kuna meie esimene laps oli väga rahutu, siis me võimlesime temaga hästi palju. Vähemalt aitas minul lapsega süsteemne tegelemine rahu ja selgust hoida. Ma käisin temaga natuke beebikoolis ka, massaaži ja võimlemist õppimas. Ujulas tundis ta end väga halvasti, sinna jõudsime alles lapse kolmandal eluaastal. Ainus võimalus teda ärkvelolekul omaette olema saada oli parkida tema vanker kuhugi puu alla. Puude võrasid uuris ta keskendunult tunde (no umbes tunni päevas, kui täpne olla; aga hiljem tuli selleks ikka jalutada selle tunni - ja ta keeldus siis ka uinumast, sest lihtsalt puuvõrad pakkusid talle tohutut huvi; aga pärast tunniajalist liikuvate puuvõrade keskendunud jälgimist ta siiski uinus).
Teisest eluaastast, kohe kui jalad alla said, keeldus ta aga kärusõidust ja puude jälgimine jäi ära. Sealtmaalt ma vaatasin, et lapsel oleks midagi sõrmitseda. Soojal ajal käisime liivakastis, külmal ajal mängis ta liivaga vahel toas. Ja ainus võimalus nt telefoniga rääkida oli anda talle kätte tükk voolimisainet. Meil oli neid palju ja erinevaid ja pooleteistaastaselt oli tema jaoks igapäevane tegelda nt saviga tund-poolteist järjest - kui mina olin samas toas. Ma arvan, et kõik voolimistegevused, nagu ka liivaga mängimine on aju arenguks vajalikud. Aga siltide pealt sõnade õppimine ei tundu mulle oluline. Ma korra proovisin seda ka, aga tundus jama. Beebide loovustoas käisime ka mõne korra, aga minu meelest oli seal tõsine lapse ülestimuleerimine. Tegevused vahelduvad väga kiiresti, samal ajal on veel muusika taustaks mängimas. Kuidas saab nii üldse millelegi keskenduda? Ega siis lapsed keskendunudki, niisama plätserdasid. Ja pärast oli meie lapsel raskusi ümbritseva maailmaga suhestuda. Nii et palju me seal ei käinud. Aga natuke ma ikka puhkust sain. Sest meie esimene laps tahtis kogu aeg väga palju tähelepanu ja ühest inimesest seda nii palju välja ei pigista. Võimlemas käisime rohkem, aga seal ta kaasa ei teinud. Vaatas niisama. Jälle oli tegevus tema jaoks liiga kirju ja kiiresti vahelduv. Ma arvan, et ka väiksele lapsele on keskendumiseks vaja võimaldada rahu. Keskendumisoskus on meie lastel justkui endal olemas olnud, mina kahtlustan, et kui mõnel lapsel seda üldse pole, võib häda olla tema arengukeskkonnas, mis on olnud liialt kaootiline ja rahutu.
Teisest eluaastast hakkas tütar hoidjatega jääma ja nemad ka ikka tegelesid lapsega. Kes meisterdas, kes mängis mingeid mänge. Hooliva täiskasvanu tähelepanu on hea tugi väikelapse arenguks minu meelest. Mulle meeldis, et lapsega tegelevaid inimesi oli rohkem. Selles vanuses me last teleka ette ei lasknud. Mina ise ka ei vaadanud.
Kogu aeg käisime üsna palju looduses ka. Paar nädalat aastas elasime erinevates kohtades telgis. Väljas käisime palju (see oli minu puhkamiskoht, õues oli lapsel midagi uurida või tegelda, toas oli ainult minu peal kogu lootus).
Takkajärgi olen aru saanud, et laps kuulis esimestel aastatel kõnet vähevõitu. Mina olin alailma liiga väsinud, et kõnelda ja me mõistsime üksteist nagunii ilma sõnadeta. Kui laps oli kahene, läksin mina vägivallatu suhtlemise koolitusele. Et paremini oma lapsega toime tulla. Võib küll öelda, et tema mind sinna saatis. Ma ei osanud selle tundliku ja suurte tunnetega lapsega lihtsalt suhelda. Seepärast ma julgen väita, et täiskasvanu töö enda tunnetega on lapsele väga kasulik, pakkudes lapsele eeskuju ja võimalust enda tunnetega paremini toime tulla. Rääkimata sellest, kui tore asi on lapse arenguks üks tasakaalukas täiskasvanu.
Üldse kõik, mis täiskasvanu enda heaks teeb, on ühtlasi lapse heaks. Seepärast on abi väikelaste emadele minu meelest väga suur abi ka nende laste arengule. Ja abiks on ka see, kui emad enda vajadusi teadvustavad. Me vajame peale söögi, une ja rahuliku keskkonna veel paljusid asju (aga mitte vidinaid, neid me võib-olla tahame, kuid tegelikult ei vaja; tahtmisi ei peaks vajadustega segi ajama, nagu see praegu nii üldine tundub).

Kolmeaastaselt hakkas laps käima poolepäevamänguringis. Neljaselt kolm päeva nädalas lasteaias. Neljaselt said oluliseks sõbrad ja hoo sisse sotsiaalsete oskuste areng.
Ma olen pidanud alla seitsmeaastase lapse jaoks kehalist arengut kogu ülejäänud arengu aluseks (osalt kahtlemata dr. Silbaumi loengute ja raamatu "Laps" mõjul). Seepärast on kehalised tegevused meil ka põhiline premeerimisvahend olnud. Ujuma, uisutama, loodusseminek on meie esimesele lapsele olnud stiimulid, miks end kokku võtta. Igal võimalikul viisil oleme neid ronitanud ka. Mulle tundub, et lapsed tahavad seda ise ka, väga sageli lihtsalt ei lubata. Kui nt kuulata, kuidas linnapered oma lastega looduses või linnapargis käivad, siis "äramääriendärajutt" on ikka väga domineeriv minu kõrva jaoks. Meie seda ei räägi. Aga kuidas see laps siis ronima peaks, kui ta ei tohi millegi vastu puutuda?

Kõiki ohutuid katseid püüame ka lubada. See käib eelkõige meie poja kohta, kes ei vaja eriti mingit täiskasvanu abi, toimetab algusest saati väga uljalt ise. Temaga siis arutame füüsikaseaduste üle (mh ka seda, et miks mõni asi aknast välja visates kaugemale lendab kui teine). Ja ühtlasi murran endamisi pead, kuidas saaks nii, et me ei peaks tema vabadust väga palju piirama, aga ta ikka enam-vähem kuulekaks kodanikuks kasvaks. Ehk teisisõnu, kuidas selgitada möödapääsmatuid piire viisil, mis tegutsemise ja eluisu ära ei võtaks. (See on jälle täiskasvanu tundekasvatuse teema.)

Lugemaõppimisest ma olen siin aeg-ajalt kirjutanud ka. Ma olin väga selle vastu, et mu vanemad sunniks viieaastast last lugema (sest targad lapsed selles vanuses juba oskavad). Sel teemal pidasime mitu tüli maha. Praegu seitsmeselt loeb ta iga päev hea meelega vähemalt tunni muinasjuturaamatuid. Tuleb lihtsalt see aeg ära oodata.

Ja teisalt ma olen väga päri Tiiu Kuurmega, et niisama olemise aeg on ka oluline. See annab võimaluse asjadel settida, selles on hingerahu ja tasakaalu juured. Tühjusest tulevad head mõtted.
TJT

Kommentaare ei ole: