Ma olen päkapikundusega natuke hädas. Mulle tundub, et neid ei ole olemas. Päriselt. Ma kahtlustan, et päkapikud on kaupmeeste väljamõeldised. Ja ma mõneti ei usu kaupmehi, kuigi nad on kahtlemata olemas ja täiesti vajalikudki veel sealjuures. Kuidas ma saaksin siis päriselt uskuda päkapikkudesse?
Ma tean, et minult oodatakse, et ma tekitaks laste uneajal kommid aknalauale. Ja nagu aamen kirikus, igal aastal ma vähemalt korra, pigem kaks jään sellega jänni. Unustan või magan sisse. Aga kindlasti ei unusta seda lapsuke, kes esimese asjana hommikul uneseguselt aknalauda kontrollima läheb. Ja mul on siis räbal tunne. Et mis päkapikk ma õieti olengi. Tavaline inimene, kel läheb vahel midagi rappa.
Mõnel korral olen proovinud lastele päkapikuluuletusi ette lugeda. Või endamisi mingit päkapikuraamatut - kasvõi poes sirvides üldhariduse mõttes. No ei hakka külge. Täielik tühjus.
Inglite ja haldjatega on ikka täitsa teine lugu. Inglid on valguseolendid ja haldjad loodusevaimud. Olgu neil siis keha või mitte, aga nad on päriselt ja minu jaoks kogetaval viisil olemas. Kuigi neil ilmselt pole maises mõttes keha ja sellega ka paljude jaoks muid olemasolemise tunnuseid. See mind ei sega. Nendega on võimalik suhelda ja see loeb. Päkapikkudega ma suhelda ei oska. Võib-olla sellepärast, et ma ei usu neisse. Olgu neil legend kuitahes ilus. Aga ma ei suuda seda legendi ka enda jaoks põhjapanevalt selgeks teha. Ma kahtlustan, et see on kõik üks kaupmeeste väljamõeldis.
Aga samas on päkapikud ikkagi väga olemas meie väiksema lapse jaoks, kes neid liigutava järjekindlusega joonistab. Hiigelsuure mütsiga ja rohkete kingikottidega. Ta lausa õppis käsi joonistama selleks tarbeks. Kõrval on alati porgandikujulise tüvega kuusepuu, vahel ehetega kaunistatud. Vahel on mõni täheke kõrval säramas.
Tipp Ja Täpp
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar