Minu suvi

Suvi on eelkõige keha aeg, mis pakub kõikvõimalikke ihulisi naudinguid päikesest ja tuulest ja kõrremustritest ja linnuhäältest ja headest värsketest toitudest.
Pärast jaani algab meie peres hapukurgi aeg. Iga natukese aja järel käin turult parimaid Peipsi kurke ostmas, mis kodus kohe hapnema saavad. Kurkide hapendamine on lastele ka vahel kena töö. Poiss hapendab pärast mängult liivakastis edasi. Ja neid kurke meil ikka kulub. Kui ise enam hapukurke süüa ei jaksa, hakkab sugulaste käest kurke saama ja neid siis saab ja tuleb jälle sõpradele külakostiks hapendada. Sest see protsess võlub mind millegagi ja raisku ei tohi ju midagi lasta. Pealegi ma arvan, et väikelastele on isehapendatud vähesoolane kurk väga tervislik oma piimhappebakterite poolest.
Turulkäimine on midagi, mis kindlalt kuulub meie pere suve juurde. Kahtlemata on seal praegu mõnigi kaup kallim kui poes, aga nt poekurgi kvaliteet pole minu meelest üldse võrreldav. Siis tuleb maasikaaeg. Kuna meil on maasikaid talveks varutud nii karpi kui purki, siis me kevadel võõramaiseid ei osta. Ootame Eesti maasikad ära. Neid siis ostame ja sööme ja ülejäänu läheb talvevarudeks.
Siis tuleb vaarikaaeg. Neid tuleb ise korjamas käia ja mulle meeldib see ka. Vaarikas lihtsalt on nii ilus, õrn ja samas võimas, et nendega suhtlemine on isevärki nauding. Ja siis on sõstraaeg. Sellega kaasneb üksjagu keetmist muidugi, aga moosikeetmine mulle lihtsalt meeldib. Paari tunniga mitmeks korraks väärtuslikku ja maitsvat sööki. Mõneti väga tõhus ajakasutus. No ja moosi meil kulub hirmus palju. Aga tervislikum ikka kui kommi süüa, nende arvelt siis jälle hoiame kokku. Pealegi on kodumoosid vähemsuhkrused kui poemoosid, millest vahel üle poole on suhkur.
Kui marjaaeg on täies hoos, algab tasapisi köögiviljaaeg. See on minu jaoks parim söögiaeg aastast. Mulle meeldivad värsked köögiviljad ja lihtsad köögiviljatoidud.
No ja eks aeg-ajalt saab kusagilt grill-liha ka, mis minu pärast võiks ka olemata olla, ma suvel liha ei vaja, aga ülejäänutele meeldib. Ja lihasöömine on kuidagi nii tugevalt meie kultuuri osa.

Teine pool suve on seotud looduses ringikolamisega. See on silma rõõmude aeg. Palju on ilusat autoakna taga vilksatamas, paljut tahaks süvitsi ja keskendunult nautida. Suvehakatus ja varahommikud, samuti veekogud pakuvad ainulaadseid kõrvarõõme. Ma pean oluliseks lastele erinevaid looduseasju tutvustada. Et selline on jõgi või teine jõgi või järv või meri. Sooga tutvume pigem sügise hakul, vähem sääski ja muidu ka mõnusam. Lapsed tutvuvad hea meelega kõigi ilmadega ka, neile hirmsasti meeldib suure vihmaga kummikeepides pori sees plätserdada. Mulle meeldib vihma pigem aknast vaadata. Ja telgikatusel vihma trummeldamas kuulata on ka väga mõnus, vähemalt niikaua, kuni asjad kuivaks jäävad. Korralikumad telgid kannatavad vihma, nii et tuleb lihtsalt natuke laste järel valvata.
Oma pesa looduskohas meil pole, sestap käime siin-seal külas ja vahel telkimas. Kohtume erinevate kohtade ja inimestega. Aga sööginduses kaasneb loodusereisidega sageli purgisupp oma naatriumglutamaadi ja võibla ka säilitusainetega. Kõike head korraga lihtsalt ei saa. Ja üks, mis kindel: kõige rohkem tüütab mind suve juures suvalistes ebamugavates tingimustes söögitegemine. Oma kodune köök kõigi vajalike vidinatega on pärast seda lihtsalt nauding. Nii et kesksuveks saab söögindus ka põhiliseks ringikolamise piiranguks: kuiva ega rämpstoitu ei taha ja korralikumat ei viitsi põlve otsas vaaritada. Aga ma arvan, et ka see ajutine ebamugavus on väärt ärakannatamist, et osata pärast kasvõi kraanist tulevat sooja vett hinnata.

Kui augusti algul siinmail ka esimesed õunad hakkavad valmis saama, hakkabki suvi selleks korraks otsa saama ja sügis aegamisi ligi hiilima. Aga enne on veel ehk nautida mõned ilusad külluslikud päevad ja soojad pimedad ööd.
Tipp Ja Täpp