neljapäev, 23. juuli 2009

Kleidist ja logistikast

Laulupidu oli juba tükk aega tagasi, aga panen sellest ikka ka reakese kirja. Laulupidu on minu jaoks alati väga tähtis olnud. Ma olen vist eluaeg kõigil laulu- ja tantsupidudel publiku hulgas olnud, üsna varasest vanusest alates. Nii ka nüüd.
Tütrele tegime selleks puhuks kleidi. Ta avastas ühel päeval, et ta valge puuvillane kleit, mida ta poes tahtis, on talle igavaks jäänud ja et peaks sinna lilli peale maalima. Ja siis ta avastas, et soovitud tulemuse saavutamine käib talle üle jõu ja palus minu appi. Nii ma siis maalisin talle rahvariidetikandi moodi ja lihtsalt lilli passe alaserva ja kaelusesse ja alläärde ja varrukatele ja pärast õmblesime litreid ka. Tütar valis ja sättis ja mina õmblesin. Ilus sai. Tütar oli kohe päris vaimustuses. Ma olin ise ka rahul.
Meie lastega rahvaüritusel olla nüüd mingi laulupidu küll ei ole. Poiss teeb vigurit ja siis hakkab tüdruk ka tegema. Aga issi neid kantseldas ja mina sain ikka üritust nautida. Võib-olla oleks olnud asjaks neid üldse koju jätta, aga tütar ikka tahtis näha ja ega poiss siis ka koju taha jääda. Pealegi oleks minul lapsega peopaika vaevaline jõuda. Ma mitte ei taha seal autoga trügida, minu jaoks väga stressav ja rikuks peotuju, aga ühistranspordiga ju ka ei pääse. Ja sellises kohas rattasõiduks on ta kaugelt liiga noor. Esimesel laulupeo kontserdil ma ise käisin rattaga, meilt lauluväljakule on lühimat teed tosinkond kilomeetrit. Täiesti läbitav. Ja parim viis lauluväljakule pääseda, sest bussid on ikka kole täis. Mäletan, et kunagi teismelisena läksin bussiga lauluväljakule, ja muud sellest üritusest vist ei mäletagi. Mulle üldse ei meeldi olla higiste bussisõitjate vahele lapikuks litsutud, õhku pole ja ahistab. Rattaga on selle kõrval ikka puhas nauding: tuul kosutab ja saab liigutada. Laupäeva õhtul küll sadas ja see teeb rattasõidu ohtlikuks, aga jõudsin ikka tervelt pärale.
Pühapäevasele kontserdile viis mees kõigepealt minu ja tütre ja siis pärast, kui poeg oli ära maganud, tulid nemad järele. Kauem ei oleks selle tegelasega seal keegi olla jaksanud.
Pidu meeldis mulle ka nagu ikka. Meeldis, et Tätte oli mereteemale andnud sellise hinge ja sügavuse, mida mina sealt ei oodanud. Eesti rannikuveed on ju madalad. Aga armastus ja igatsus ja koosolemine on teemad, mis vist alati naistele meeldivad ja selle väljendusega tantsus jäin ka rahule.
Laulupeo esimene kontsert meeldis selle poolest, et seal ma sain rahulikult üritust nautida, sest ülejäänud pere oli kodus. Kahju ainult, et pidu hilines ja ma tulin poole pealt ära, sest ei tahtnud nii hilja peale jääda. Tavaliselt ma lähen vara magama. Ja mul oli ju tund aega rattasõitu ka ees, rahvarohkes pimedas vihmases linnas. Ööelu ei ole minu jaoks.
(Oleks minu olemine, teiseks minu tegemine, saaks laulupeo ajaks ühistransport hoopis teise mõõtme - ja mitte ainult laulupeo ajaks.)
Teise päeva kontsert oli teistmoodi tore. Sest ma sain seal olla koos tütrega. Mulle meeldib jagada, üksi oleks nagu raske armastada. Mulle meeldib tütrega koos olla.
Muusikast, tantsust, etendusest, kontserdist kirjutada ma vist ei oska ega taha ka. Paremad elamused hoian ka kiivalt endale. Laulupeoelamused on meil soovijail kõigil endalgi olemas.
Tipp Ja Täpp

Kommentaare ei ole: