Rääkisin ühe emaga Norra lasteaedadest. Et seal olla palju pisikesi lasteaedu iga nurga peal. Igal aiake ümber, kõik on väike, kodune ja mõnus. Ja ühtegi suurt lasteaeda polnud tema seal pikema aja jooksul näinud. Mulle meenus, et ma tunnen alati mingit hirmu, kui suure kombinaatlasteaia väravast sisse astun. Keha korraks nagu kattuks külma higiga, kangestuks. Siis ma saan sellest üle. Kui vaja.
Mul ei ole enda lasteaiapõlvest peagu mingeid halbu mälestusi. Üks mu kasvataja oli väga tore, armastav, hooliv ja tark inimene - parem kui ema, kel oli alati liiga palju tegemist ja minu jaoks aega ja tähelepanu nappis. Teine kasvataja oli ka enam-vähem. Ma ei pidanud temast küll suuremat lugu, aga paha inimene ta ka kindlasti polnud, saime hakkama. Mõni hea asi tuleb temaga seoses ka meelde. Söögitädid olid vahel õudukad, üks näiteks käskis ühel lapsel väljaoksendatud söögi tagasi süüa ja mul on siiani meeles, kuidas ta seal nuttis. Ja üks praktikant, kes meie rühmas oli, käskis mul vitsa võtta, et ta pärast saaks mind sellega rühmatoas vitsutada. Sest ma ei olnud tema sõna kuulanud ja liumäelt ära tulnud. See praktikant lihtsalt oli minu jaoks tühi koht ja tema sõna ei maksnud. Võimalus vitsa saada oli ka šokk. Sest keegi polnud mulle kunagi vitsa andnud. Mäletan, kuidas kõndisin, põõsa küljest murtud vits käes, lasteaia poole ja mõtlesin, mis moodi see on, vitsa saada. Hirmutav ja alandav oli nii mõelda. Aga mu oma hea õpetaja lahendas selle olukorra kuidagi ära.
Kõik muu, mida lasteaiast mäletan, oli tore või talutav. Mu tuttav arvas selle kohta, et lapsed lihtsalt unustavad kõik halva, et oma eluga edasi minna. Eks seda ka muidugi. Ma olen üsna seltsiv inimene ja kohanesin väidetavalt juba lastesõimes. Kuus aastat lasteaiastaaži on siiski mingi kõrvaltunde andnud. Et oma lapsi ma sellisesse kohta viia ei taha. Proovisin ju mõlemaga. On mingi veider tunne, et laps ju peab lasteaias käima, minu lapsepõlves oli selline kord riiklikult ette nähtud ja see on ilmselt väga sügavale mu kehha tambitud. Ja ma olen ju tubli ja kuulekas tüdruk, siiamaale. Teen, mis vaja, kuidas vaja. Enamasti. Kuigi vahel ei tahaks. Vahel ei ole otstarbekas ka nii kuulekas olla, eks see meie riik ole ka paras jänesekari - ups, jänesed ei ole karjaloomad. Vabandan tähelepanelike blogilugejate ees (teistele soovin lihtsalt kena päeva!).
Aga ma tunnistan, et tundsin mingit kergendust, kui kumbki mu oma lastest ei tahtnud päris lasteaeda minna ega soostunud seal kohanema. Tänapäeval enam ei pea. Lasteaed on kohustuslik kohalikule omavalitsusele, aga mitte perele. Saab muudmoodi ka. Ma olen tõesti õnnelik, et mu lastel on teistsugune lasteaed (waldorfpedagoogikat kasutav perepäevahoid) ja ehk ka teistsugune täiskasvanuiga. Ma tahaks, et nad kasvaks vabamad hirmudest ja välistest mõttetutest kohustustest. Vähem truualamlikud ja sõnakuulelikud väliste ebasoodsate mõjude suhtes ja kindlamad oma eluteed käima ja oma valikuid tegema. Ma tahaks, et nad saaks õnnelikud olla.
Ja ma olen vist enda üle uhke, et võtsin kätte ja valisin oma laste jaoks uuesti.
Tipp Ja Täpp
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar