Looduses

Eile oli kena suusailm ja mõtlesime loodusse minna. Poja saime enam-vähem hõlpsalt kaasa räägitud, tütrega oli tükk tegemist. Lubasime siis talle, et suusatama ei pea (sama inimene,  kes kaks korda on kurvastanud, et suusatrennist peab loobuma). Ja võib Potterit lugeda (kõik seitse Potterit on korra ammu loetud, nüüd oli pool viimast tellist veel teistkordselt lugeda). Ja pirukaid ostame kaasa, juhtus, et kakaod ka. Ja poeg sai hommikusöögiks mannaputru. Me ikka pingutasime kõvasti, et lapsi kaasa saada, 18 aastat on võimalust olnud koostööd harjutada ja ära tegime. Üksi poleks see vist kummalgi õnnestunud.

Pärast mõtlesin, et see oli üks kahtlane võit, kui üldse. Lapsed olid vahepeal küll täitsa reipad ja õnnelikud, tuubitasid ja mängisid lumesõda ja poeg sai ronida, aga suure osa ajast mõtles tütar sellele, et kodus oleks mugavam olnud raamatut lugeda. Ega tal seal kuuse all ka viga olnud, vanasti ta nautis kuuse all mängimist väga, nüüd võtsin talle kuuse all lugemiseks leboaluse kaasa. Aga kodus olnuks parem. Kätel hakkas ka pika peale külm.

Nii et ka koos looduses käimise aeg on vist mööda saanud. Tagasiteel autos natuke arutasime selle üle, et mis siis edasi. Kui vanemad tahaks lapsi kaasa võtta, sest tore oleks koos olla, aga lapsed enam ei taha. Polegi nagu häid lahendusi näha. Ja üha enam tundub, et polegi nagu laste teemal suurt midagi siia enam kirjutada, sest lapsed on suureks kasvanud ja lähevad oma elu peale. Mina olen ka hea meelega muude asjadega hõivatud.

Hiljem lisatud. Päevale tagasi vaadates märkasin, et tütar oli looduses stressis, hoidis kinni enda võetud lugemiskohustusest (see oli seotud tänase Potteri teemalise võistlusega koolis, sooviga võita klassi teist võistkonda) ega lubanud endale lõõgastumist ka õhtul kodus. Vaatasin üle mälupildid oma emast ja emaemast, siis sain aru, et meie suguvõsas ongi nii. Kohustused enne ja kui siis aega üle jääb, siis lõbu. Pinges olek on norm. Siis vaatasin-kuulasin üle enda mälupildid Eesti raadio- ja telejaamade naishäältest, nii palju kui meelde tuli ja leidsin, et enamik naishääli on tugevalt maskuliinsed, jõulised, teravad. Nii on nende saadetega, mida vaatan-kuulan. Naiselik malbe kõne on kõrvatorkav erand ja seostub mulle kasvatuslikult pigem millegiga, mida ei soovi nimetada. Nii sain aru, et minu tähelepanuruumis ongi normiks üsna maskuliinsed ja pingutavad naised (isiklik tutvuskond on erand sellest, selles seltskonnas esindan jälle mina mehelikku naist, aga ma pole kindlasti ainus selline). Ilmselt on ka minus rohkem pingesolekut kui vaja. Pinge, stress, väsimus on mingis osas kasvatuse ja ühiskonna tulem, mingis osas enda valitud.

TJT