Lindgreni Kati lood jm

Ma leidsin veel ühe Lindgreni! Enda jaoks uues raamatukogus 7.–9. klassi riiulit silmitsedes leidsin sellised raamatud nagu „Kati Ameerikas”, „Kati Itaalias” ja „Kati Pariisis” ning vinnasime need kohe koju ära ka. Ja ma lugesin esimese kohe samal õhtul läbi. Mõnus! Ma armastan Lindgreni tüüpe. Just selliseid inimesi tabab õnn, teised (nagu eesti kirjanduses) on liiga kurvameelsed ja enesega kimpus, et õnne märgata ja vastu võtta (eks tõele au andes olnud ajalooliselt ka raskem taust, aga aeg oleks sellest juba välja kasvada). Lindgreni enda elu ei olnud ju ka ainult lilledel tantsimine (minu teada vanemad ei aktseptinud tema noorepõlve valikuid), aga küsimus on eelkõige ikka, mida Sa oma elu materjaliga peale hakkad, mitte kui hea see alusmaterjal on. Ja tema võrratu elukogemus aitab ka kõigil lugejail oma südame õigesse paika saada.

Kati on noor, esimeses raamatus („Kati Ameerikas”) u 21-aastane neiu 1940. aastate lõpu Stockholmis (rootsi keeles ilmus 1951), kes töötab stsenografistina ühes advokaadibüroos (midagi sellist oli ka Lindgreni eluloos). Ja orb. Kui see oleks eesti kirjanduse tähtteos, oleks see tulvil kõiksugu õudusi. Aga Kati on lõbus ja enesekindel noor naine, kelle elu tabab üks õnnestumine teise järel. Ta ei igatse kordagi oma vanemaid (ehk ainult vahel võimalust oma isa päranduse eest kasukas osta), sest tal on armastav tädi, kellega ta on üles kasvanud. Ta ei piinle armuvaludes, sest tal on kolmat aastat juba oma poiss-sõber, noor arhitekt, kes sooviks temaga abielluda. Tal läheb tööl täitsa toredasti. Isegi lõbusalt. Seal on veel kolm rõõmsameelset naist, kellega töö vahele lõputult nalja heita. Oh, see kõik on nii väga tervendav ja tore. Ma samastun kordamööda noore peategelasega, kes alatihti armub ja oma ellu seiklusi otsib, ning tema pragmaatilise, isegi veidi kuiviku tädiga, kes teab, mis noortele hea on. Enda sisedialoog on vähemalt sama põnev ja nauditav kui raamat, aga on ikka ainult raamatu teene, et ma seda esimest sellisena nautida saan.

Teises raamatus „Kati Itaalias” räägib Kati kõigi noorte naiste vajadusest pesa punuda. Ja et paljud naised naituvad peamiselt selleks, et saaks seda teha. Aga tema tahab kõigepealt endas ja oma tunnetes selgusele jõuda ega kiirusta abiellumisega, kuigi poiss-sõber teeb seepeale vihjeid, et nii võib meesterahvas kellegi teise leida. Kui eluline ja sügav ja kui hea, et kõigil verinoortel naistel on võimalik see mõte raamatu abil oma peast läbi lasta. Ma olen väga päri, et noores eas võiks lustida ja pesa punuda alles siis, kui on selge, kellega ja milleks.

Mul on siiralt hea meel, et ma selle triloogia leidsin ja siiras heameel oma rõõmu jagada – teiega, kes te võibla väga sageli oma teismelistele enam raamatuid ei otsi. Seegi köide oli ammusest ilmumisajast hoolimata veel väga värske ja puutumatu. Sobivas eas noored väga tihti vist raamatukokku ei satu. Meie lapsed ka mitte, aga me käime ise neile raamatuid vinnamas, sest see aitab ära sisustada liigse vaba aja, millega nad muidu midagi meie mõõdupuu järgi mõistlikku peale ei hakka (hiilivad arvutisse ja kõik see tagajärg pärast). 12-aastase tütre lemmik on Hargla ja hästi lähevad ka teised krimkad (vanaema käest saab nt Päevalehe krimisarja laenata). „Ahvide planeet” tundus põnev, võibla läheb edaspidi Mirabilia sarja avastamiseks. 8-aastane poeg luges isukalt läbi Maija ja Lasse detektiivibüroo sarja (Martin Widmark) ja nüüd proovime Pettsoniga õnne, film talle meeldis.

Hiljem lisatud. Tütar ei viitsinud kolmandat raamatut läbi lugeda. Tema arust oli natuke igav. Ega see lugu vist tänapäeva lapsi enam nii väga ei kõneta. 

TJT