Pidu läbi?

„Sul poeg läheb kooli sügisel? Ongi pidu läbi?” küsis mu sugulane suvel. Mis mõttes pidu läbi? Mõtlesin mina. Lasteaed on läbi, kool algamas. Meie lapsed ootasid suvel kooli. Mõlemad. Aeg-ajalt, kui midagi huvitavat teha polnud. Aga nad olid veendunud, et kool on tore koht. Ja ma olin selle üle õnnelik.

Mina mõtlesin, et minu pidu ju alles algab. Lapsed on suured. Käivad ise koolis (ja kool on umbes nagu tasuta lastehoid, süüagi antakse ja puha). Ja koolilaps peab ju kõigega ise hakkama saama – esialgu olen mina küll kõrval ja juhendan, kui vaja, aitan asjaolude ja tunnetega toime tulla, aga töö teeb nüüdsest ära ikka koolilaps ise. Tosina aasta pärast oleks ju aeg terve eluga hakkama saada  ja paras on seda vähehaaval harjutada. Mulle tundus, et just nüüd ja see on mu emapõlve parim aeg. Nii olen ma tundnud küll väga erinevatel aegadel palju kordi juba. Ei midagi uut, aga ikka hea õnnelik tunne. Nüüd olen ma ise väikeste laste ema ametist välja kasvanud ja see tundub hea. Selline mõnus õhtune rammestus väsinud kehas, et ma olen oma töö teinud. (Selles tähenduses siis, et ema töö on hoida ja kasvatada last kuus-seitse aastat, panna kõigele alus või toetada kõigi algete arengut, edasi on üha vähem midagi ema teha.)

Sooja igatsusega meenutan, kuidas ma tütart iga päev hommikul kooli saatsin, aknal lehvitades. Ja tema lehvitas vastu. Terve tee. Ja varemalt hüppas veel nurga tagant vahel tagasi, et näha, kas ma olen ikka veel aknal. Ma siis natuke aega ootasin. Igaks juhuks. Poeg on algusest saati palju iseseisvam. Ei vaja lehvitamist, ei vaata köögiakna poolegi. Näen ainult tema heledat kukalt, kui ta kaalutud rahulikul sammul läheb. Ja ma olen õnnelik tema toeka iseseisvuse üle.

Ja nad saavad koolis süüa. Kasvõi kaks korda, kui juurde maksta. Kaks korda korralikku sooja toitu. Lihaga pealegi. Minu jaoks tähendab see suurt vabadust söögiga oluliselt vähem tegelda kui seni. (Nii olen ma tõtt öelda alati sügist oodanud, et saaks lapsukesed kellelegi teisele üle anda, alul lasteaiatädidele ja nüüd koolitädidele.) Rohkem aega iseendale ja oma tegemistele. Ja lastega koos olla saab ikka ka, naudin võimalust nii enne kui pääle kooli võtta end kõigest muust vabaks ja olla lastega. Õnneks nemad ka ikka soovivad ja vajavad veel mu seltsi.

No ja siis, kui see ilus elu ongi juba terve nädala kestnud, satun lugema seda lugu, mis mulle meelde tuletab, mis mulle kooli juures ei meeldi. Ka mitte selle muidu täitsa toreda kooli juures, mis on igapidi nii hea kui üks Tallinna kool olla saab. Mõni pidu saab kooliga läbi tõesti.

Vigade parandus. Panin selle millalgi  siin niimoodi kirja ja ikka tuleb tunne ja mõte selle juurde tagasi, et nii ei lähe mitte. Lisan vigade paranduse, nagus see praegu õige tundub. Arusaam, et pääle keskkooli lõppu on inimene täiskasvanu, oli valitsev minu lapsepõlves  ja  niimoodi kasvatati mind. See ei tundunud õige siis ega tundu ka nüüd. Ma ei  tundnud end keskkooli lõpetades sugugi täiskasvanuna, pigem nii, nagu oleks vanemliku  toe kadudes vaip alt ära tõmmatud ja hilisemad teadmised ja arusaamad on pigem seisukohal, et küpsus ja täiskasvanuiga saabub u kolmekümneselt, laiem vastutusvõime vast nii neljakümnenda aasta kandis. Ja sellest lähtuvalt arvan ka, et noor inimene vajab mõningast tuge ja hoidmist kolmekümnenda eluaastani. Ja alla neljakümnene pigem ei ole valmis suureks vastutuseks väljaspool oma pere ringi (kuigi  mõnel on õnneks läinud).

TJT