Ühes Tallinna koolis tuli direktor säravale kokkuhoiuideele:
koondas ära kõik õppealajuhatajad ja vabastas klassijuhatajad. Viimaste asemel
on ametis lennujuhid, kes peaks siis ühe lennu
lastele toeks olema, aga tegelikult neid õieti ei tunnegi. Tagajärjena
on suur töölõik täiesti ripakil: ei ole mingit kontrolli õpetajate taseme üle ega
lastel kedagi omast, kelle käest abi paluda, kui mõne õpetajaga probleeme tekib. Ja kuna ka
õpetajal ei ole mingit välist piirajat ega kontrolli – see oli õppealajuhataja töö, mida nüüd keegi ei tee, siis võib ta oma isiksuse pimeda
poole valla lasta ja õpilastega käituda, kuidas juhtub. Lapsed on hädas ja
lapsevanemad nõutud. Abi ei oska paluda kelleltki – neid inimesi lihtsalt ei
ole.
TJT
6 kommentaari:
Lennujuhid - nagu lennujaamas? Kool=lennujaam
Kas selles koolis õpetatakse lapsed lendama?
... kuidagi kurvaks teeb laste arvelt raha kokkuhoidmine.Igal sammul.
Selle kommentaari järel mulle seostub see suhtumisega lastesse kui lennukitesse, masinatesse.
Ühe lapsevanema jutust jäi igatahes mulje, et lapsed on pärast kooli varasema struktuuri lõhkumist hädas. Kodu poolelt vaadates see muudatus õpilast ei toeta.
Mind teeb nõutuks, mida saab üldse sellises olukorras ette võtta, kui koolis pole kellegi vahemehe poole pöörduda? Mis võimalusi veel on?
Ei tahtnud halvustada. Lihtsalt sõna "lennujuht" tekitas seoseid.
Kurb ongi kogu loo juures see, et lapsed kannatavad ja muudatused viidi läbi vaid rahalist poolt arvestades.
Koolis käivate suurte laste emana tean väga hästi selle masinavärgi hädasid ja rõõme. Jah, minu jaoks meenutab Eesti koolisüsteem masinavärki:) Paraku.
Kas selles koolis on olemas kooli nõukogu-hoolekogu kuhu tekkinud probleemiga pöörduda? Seda on mõtet teha lastevanematel ühiselt, mitte ühekaupa. vbl on veel võimalik endine olukord taastada. Vaikides kannatamine pole päris õige.
Jah, nõus, jagan neid tundeid ja mõtteid.
Hoolekogust ei tea. Tundus küll, et see pere oli oma murega üksi ega ole harjunud kõrvalistelt abi paluma. Paljudel on nagu eneseväärikuse asi ise eluga toime tulla. Selline eesti värk või nii. Kõrvalise abi palumist me seostame vist nõrkusega?
Eriti kurb, et me õpetame oma lastele, et kannata see seniilne / rumal / kuri õpetaja ära, ära tee välja, kui ta võimatult käitub, mitte ei paku oma pojale või tütrele abi olukorra muutmisel. Nii on talitatud ilmselt juba põlvkondade viisi.
Kas me tahame sellist Eestit ka tulevikus?
Lastele võiks õpetada psühholoogilist enesekaitset nii rumalate õpetajate kui kaasõpilaste vastu. Kes seda tegema peaks- ideaalis vanemad, aga kui kehvad vanemad, siis...
Psühholoogilist enesekaitset... ma ei pea end kehvaks vanemaks, aga vist ei tea, mis see on ja kuidas see käib.
Meie vanemal koolilapsel pole suuri probleeme ega koledaid õpetajaid olnud, aga nende väikestegagi on vahel omajagu tegemist. Sõltub lapsest ja olukorrast. Vähemalt on mul aega ja tarku nõuandjaid.
Kui õpetaja lausa hullult käitub, siis mina pöörduks küll kooli poole ja pigem rühmakesi, sest teised lapsed klassis ju ka kannatavad ja rühmal on rohkem jõudu (saab suurema lahingu - äge...?). Aga eks ole ka meie toredas koolis teistel selliseid olukordi olnud ja ongi rühmakesi tegeldud ja tagajärjed pole päris need, mida soovitakse. See ongi üsna keeruline võimuolukord.
Ma arvan, et lastega töötamiseks sobimatu inimese koht ei ole koolis ega lasteaias ja sellest tuleks koolile selgelt märku anda. Mina annan.
(Ma ilmselt tahaks tollelegi direktorile teada anda oma vanemliku seisukoha, et see tehtud süsteemi muudatus mõjub lastele nii ja naa halvasti. Iseasi, kas sellest ütlemisest ka mingit kasu tõuseks või peaksin minema oma lapsele uut kooli otsima. Negatiivne tagasiside direktorile on suht tulega mängimine - aga kui midagi paremat ka üle ei jää?)
... nii hea ja turvaline on siin kusagil eemal targutada...
Postita kommentaar