Tipust ja täpist

Meie lastel on selle ühe asjaga vedanud, et paistab, et neil on juba üsna õrnas eas õnne tegelda hobidega, mille nad ise on valinud ja mis neid nende teel tõesti hästi toetavad – poeg tegeleb džuudo ja tütar viiulimänguga. Oma alaga tegelemine aitab neil nende tugevaid omadusi arendada ja nõrgemaid kohti järele aidata. Laste puhul on ju nii palju õnnest kinni. Mina nt ei viitsiks sellesse suuremat panustada, et istuda autoga tipptunniummikutes, sest džuudomajja oleks meilt bussidega väga tülikas ja aeganõudev minna. Aga õnneks on pojal isa olemas, kes selle viimise-toomise töö ära teeb. (Ja õhtuti võtteid harjutab või temaga jaapani keelt õpib – ikka toreduse pärast.) Ja tütar poleks võib-olla niisama muusikakooli sisse saanud (pooled lapsed ei saanud, kõik lihtsalt ei mahu), aga õnneks oli tal isa, kes korraldas talle mõned ettevalmistavad tunnid kooli muusikaõpetaja juures, kes talle vajalikud asjad selgeks õpetas. Mina poleks selle ettevalmistuse peale lihtsalt tulnud (oleksin lapse lihtsalt katsetele viinud ja vaadanud, mis saab). Õnneks on neil üks ettenägelikum ja põhjalikum lapsevanem ka olemas.

Tütrega tuli jutuks, et ei tea, kas pojast tuleb tippsportlane, kui talle nii hirmsasti meeldib džuudot teha. Ma arvasin, et sport on tore asi, aga veidi kahtlane, kas ma toetaksin tema valikut saada tippsportlaseks. Mingite mööndustega jah, toetaksin. Kui ta ise selle valib. Aga ma ei hakka küll omalt poolt midagi selle valiku toetamiseks tegema (minu isa kunagi püüdis mind innustada treenima võitudele mõeldes: sest mõtle, võib-olla on see kunagi olümpiaala ja sa saad ka olümpial võistelda; mõtlesin, et see oleks ju tore küll, aga võistlemine mulle tegelikult ei meeldinud, lihtsalt trenni teha meeldis). Ausalt öelda ma lausa kardan tänapäevast tippsporti. Kas seal ausate võtetega on üldse võimalik edukas olla? Ja ise ausana teiste käest kaela saada pole ka päris see, millest unistada. See, mis spordi teemadel minu kõrva on puutunud, ei tundu üldse ahvatlev: äärmuslik enesepiitsutamine kahtlaste eesmärkide nimel, vigastused, pidevad rahaprobleemid ning kõige krooniks meedia ja netikommentaatorite lakkamatu sõim, kui miski peaks ebaõnnestuma (enamik sportlasi ju ei võida). Ebatervislik, isegi ohtlik. 

Muusikaga on tegelikult sama lugu. Need vähesed muusikainimesed, keda mul on õnne tunda, muusikuelu just lausa ei kiida. Nad armastavad muusikat, aga mitte neid intriige ja pingeid, mis nt raha teemasid saadavad. Nojah, aga need on ka tegevmuusiku ametist lahkunud inimesed, kes on terviklikuma elu soovist valinud leebema tegevusala, mis kaudsemalt muusikaga seotud. Mulle ei tundu üldse hea mõte ka tippmuusikuks saada. Nii ma ka tütrele ütlesin. Et tore, et sa õpid pilli mängima ja võid kuskil hobiorkestris sõpradega koos mängida ja õnnelik olla. Muusikat kuulata on tore, muusikat teha on minu ettekujutuses imeline. Ja tütar lisas, et ta tahab oma lapselastele ka mängida. Võib-olla on ka tema tulevane erialavalik kaudselt muusikaga seotud. Igatahes on mu sellise hoiaku boonuseks, et ma ei sunni last viiulimängu nimel millestki loobuma ega iga päev kaks tundi harjutama, vaid ainult veerand tundi. Sellest piisab tasakaalustatud arenguks täiesti. Viiuliõpetaja on ka rahul.

Isa kasvatas mind tippu jõudma. Ta arvas, et mingi alaga süvitsi ja pühendunult tegeldes peaks Eestis mõne ajaga jõudma kümne parema hulka (sellel kitsamal alal siis) ja see ongi märk, et asja on hästi tehtud. Elu on mõttekalt elatud. Nii, ja mida mina selle õpetusega tegin? Vaevalt küll, et ma nüüd kümne kõige tublima koduema hulka kuulun (kuigi kriteeriume sobivalt sättides võiks selle kah võibla mingis udupeenes valdkonnas määratleda – mis sest, et praktilise elu taustal oleks see absurd) ja millegi muuga nagu ka ei hiilga. Nii palju on isa õpetusest külge jäänud, et ma teen oma väikseid toimetusi kirglikult. Ma kütan ahju perfektsionistlikult. Ja mõnda muud sinnakanti (aga tulemused on kahtlemata maitse asi ja sõltuvad vaatleja kriteeriumitest). Võib-olla ma kuulun kümne Eesti kõige kirglikuma ahjukütja hulka? Ainus kindel, et ma elan kõige sellisemat elu, mida ma endale tahaks ja olen antud hetkeks suutnud luua. Ja igavust pole karta, edenemise kohti jagub veel aastakümneteks. Et siis selles nagu meister? Oma elu elamises? (See on valdkond, kus mitte kellegi teisega võrrelda ei saa, sest kõik teised tahavadki midagi muud ja teevadki midagi muud. Nii et o jee, ma olengi tšempion. Parim. Kusjuures võistelda polnud vajagi.)

Ja mida ma ise oma lastele õpetan? Ära roni liiga kõrgele – puu otsa võid ronida nii kõrgele, et end veel turvaliselt tunned (iga peenemat ja kuivemat oksa tuleb enne järele katsuda) ja pärast ise alla oskad tulla, nii et oleks turvaline ja saaksid hakkama. Ära püüa ühiskonnaelu tippu? Sinna jõuda on raske, valus ja ohtlik. Ja tipus on üksildane, nagu ma ka arvan olevat näinud (teiste pealt muidugi). Leia endale mugav koht ja säti sinna keskemale. Mitte liiga keskele ka, seal on vaja hirmus palju teiste normide ja arvamustega arvestada. Ja mitte liiga serva peale, seal on raske enda vajaduste eest hoolt kanda. Sellisesse keskmiselt keskmisse kohta oleks hea end sisse seada, et oleks ruumi endaks jääda ja olla. Tee nii ja sa oled õnnelik?

Elada vaikset keskmikuelu? Mitte puutuda sellesse, mis toimub „tipus” või „keskel”? Mitte puutuda väljapoole oma valitud ringi? Mitte proovidagi selles „suures” maailmas läbi lüüa? Mõnikord Eestist lahkujate jutte kuulates-lugedes mulle tundub, et ma elan sise-eksiilis. Oma väikeses maailmas, mis on ülejäänud ühiskonnast ühelt poolt läbipaistvate klaasseintega eraldatud. Mina võin ühiskonda näha ja ühiskond mind pigem mitte. Ma ise olen need seinad ehitanud. Enda ümber ja enda sisse. Luues illusiooni, et nii on kergem, mugavam ja vähem valus.

Hiljem lisatud. Pärast selle kirjapanu puutus ette üks vana David Vseviovi kirjutis Postimehes, mille lõpuosas ta rääkis meie ja nende vastandumisest rahvuste kontekstis. Ja arvas, et erinevuste asemel võiks keskenduda ühisele inimlikule osale. See kõnetas, kuigi seekord mitte rahvuste kontekstis. Anonüümsed netikommentaatorid ja poliitikud ja paljud meediainimesed on mulle ikka tundunud „nende” hulka kuuluvat, minu ettekujuteldavas minu-maailmas neid pole. Minu jaoks on see paras tükk avardumist võtta need seinad vahelt maha (või piiluda alul paokil ukse vahelt) ja vaadata meid ühiselt inimkonna osana. Kasvamine usalduses ja väes, et miski ega keegi ei saa mulle haiget teha. Aga see on ilus mõte ja ma tänan selle eest.

 

TJT