Õpetatud abitus?

Viisin poja vanaemale, kes pärast trenni sõbrannaga juttu puhus, ja nimetasin, et lippan tütart kooli suusatundi viima. Sest klassi kõik 22 tüdrukut lähevad suusatama autoga. Eks liinibussiga oleks tülikas ka, üsna pikk maa jääks jala käia ja ega need bussid ju teab kui sageli käigi. Noored pensionärid ja mitmekordsed vanaemad veidi imestasid seda juttu. Et või kõik vanemad tulevad töölt ära oma lapsi suusatundi viima. Ja et võiks ju lähemas parkmetsas suusad alla panna. Eks minagi ju omal ajal tegin oma sama kooli suusatunnid lähimetsas, kuhu mindi koos jala.

Tegelikult pole asjad nii lihtsad. Lähimetsas enam ei suusatata ja seal pole suusaradu, ilmselt oleme kollektiivselt valinud sõita (pigem autoga) ametlikku suusametsa, seal suusad alla panna – kel vaja, saab samast varustuse laenutada, ja pärast märja nahaga samamoodi tagasi. Ma olen üsna korduvalt kuulanud seda kuuekümne kanti inimeste juttu, kuidas nemad vanasti. Jah, suusad pandi alla kodumaja kõrval ja käidi kooli ka jala, kes kuus, kes neli kilomeetrit. Mõnel ajal olen minagi seda jalaelu idealiseerinud – lapsena, kes alati on elanud kooli või bussipeatuse lähedal. Ja ma olen arvanud, et hea mõte on lapsi pehmelt õpetada eluga toime tulema – mitte nii, nagu vanasti, et lihtsalt jäeti omapäi ja siis pidi hakkama saama. See ei tundunud tore. Ja ega ma nii hullu üksi olnudki, vanaema oli suure aja minu kooliajast meil. Lasteaiaajal olin kogu aeg lasteaias. Ei pidanud nii üksi olema.

Ma mõtisklesin, kas see karm elukool ja mitmesugune eluraskus on kellestki parema inimese teinud. Mulle tundus, et nad on nii head inimesed pigem sellele vaatamata. Ma ju näen seda eelmiste põlvkondade karmust endas ka. Ja juhtub, et ka selle tagajärgi – ei loo need karmid valikud maailma kuidagi harmoonilisemaks ega õnnelikumaks. Ja see tugevus on ka näiline. Kohustus tugev olla loob tasakaaluks sisemist haprust. Nii et siis suhtun teistmoodi ja teen teistmoodi ja olen teistmoodi.

Sellised suured avastused siis seekord.

TJT