Uudis koduloomast

Veidi enne üheksat õhtul – või oli see pärast? – avastas meie tütreke, et tal on homseks eesti keel tegemata. Vaatasin siis, mis teha oli. „Ma pean kirjutama oma koduloomast. Aga selle võib ise välja mõelda.” Pakkusin oma sõbra koera, kellega me vahel jalutamas käime, ja naabri kassi sõpra kassi, kellele me pai teeme. Rohkem lähedasi isiklikke loomsõpru meil pole. „Aga see peab olema uudise vormis.”

??

Vaatasin ülesannet töövihikus. Kirjuta uudis oma lemmikoomast ja ära unusta, et uudisel on pealkiri, juhtlõik, milles tuuakse välja oluline, siis taustateadmised ja lõpuks kokkuvõte – veidi pikemalt lahti kirjutatud, aga umbes nii see oli neljanda klassi töövihikus. Mis uudist võiks olla neist meie tuttavatest koduloomadest pajatada – minul ei tulnud nii äkki küll midagi pähe, nad on lihtsalt armsad ja karvased. Lapsel ka mitte. Kaevasin siis välja vana loo meie laenujänestest ja sellest, kuidas nad internetijuhtmed läbi närisid. Huh. No oli sellestki mingit abi ja laps sai nipsti oma lookese kokku. Ja poole kümneks voodisse – ma arvan, et varane tuled surnuks on oluline abiline, et puhanud lapsel koolipäev kenasti sujuks. Siia kirjapandult tundub täitsa idülliline mu meelest. Selles mõttes on blogi parem kui elu. Kuidas ma kirja panen, nii siin ka on. Elu on alatasa midagi muud.

Aga tegelikult mulle ei meeldi, et kümneaastased lapsed peavad oma olematutest koduloomadest uudiseid kirjutama. Mulle võibla meeldiks maailm, kus sellevanused ei tea veel uudistest suurt midagi. Kuigi meie laps loeb oma lugemise algusest peale päris ajalehti. Ja titast peale on issiga uudistesaateid vaadanud. Ma arvasin, et ta tahab lihtsalt issiga koos olla (ja isa ja lapse vahele minna on peagu sama kole nagu ema ja lapse vahele minna). Aga tegelikult on see midagi enamat. Maailm on suurem kui minu ettekujutuses. Lastele on see vist päris selge. Ja nemad ei põe, jumal tänatud.

TJT