Rootsis reisimas

Seekord juhtus nii, et mees leidis soodushinnaga Paldiski-Kapellskäri-Paldiski laevapiletid ja me käisime kümme päeva Rootsimaal ringi.

Esimene mõte oli, et kui lapsed on sellises juba reisitavas vanuses, peaks need reklaamitud kuumad kohad üle vaatama, Astrid Lindgren Världi (maailma) Vimmerbys ja suure loomapargi Kolmardenis. (Nujah, loputatud ajud.) Mõlemad asuvad Stockholmist jupi maad lõuna poole. Ja Kapellskär on Stockholmist 70 km põhja suunas. Vaprad eestlased võtavad mõlemad suured lustiobjektid järjestikustel päevadel ja lisaks veel nt pealinnas asuva Junibackeni Pipimaa, aga meile tundus selline tempo liig mis liig. Seepärast varusime endale aega hingamispäevadeks. Ja ühtlasi huvitavate kohtade külastamiseks, kui selliseid peaks leiduma. Lastega reisides kulub nagunii palju aega elamise peale ja mänguväljakutel puhates. Ja ma pean neid lõõgastumishetki väga olulisteks: ei saa olla sissehingamist ilma väljahingamiseta. Pingutusele peab järgnema puhkus ja elamusrikkale päevale rahulikum, mis aitab muljetel laagerduda.

Seekord reisisime viiekesi, tütre sõbranna oli lisaks. Ööbisime telgis, enamasti vabas looduses (kaks ööd kämpingus, kui oli tugev tuul ja vihm) ja sõime enamasti oma priimusel keedetud toitu, muidugi ka võileibu ja värsket kraami. Reisi jooksul sadas umbes kaheksal päeval, aga õnneks meile sobivatel aegadel ja määral. Seitsmes kohas käisime ujumas, mõnes korduvalt. Kaljudel turnimist ja kividel ronimist jäi meie laste jaoks ilmselgelt liiga väheks ja selleks läheme kunagi teine kord tagasi.

Tuttava vihje peale sõitsime Kapellskärist 100 km läände Sigtunasse. Kena pisike linnake nunnude puumajadega. Sekka mõni ruunipostament, mille keegi on oma lähedaste mälestuseks püstitanud. Meile meeldisid väga keskaegse kivikiriku varemed. Kõrval oli ka laemaalingutega tavaline ilus kirik. Ikka kena kaeda. No ja siis mingi viikingiküla, tavaline turistilõks. Sai aerupaadiga järvele (raske raha eest). Aga iseenesest oli seal hea idee, mida ehk meilgi kannataks proovida: jahust ja vist veest tainas kokku plötsida ja pliidiraua peal omale pannkoogilaadne leib küpsetada, mida siis või ja meega kaunistada. Ei uurinud täpsemalt, kuidas see just käis. Ja siis järves ujumas.

Järgmisel päeval käisime lähedal asuvas Skoklosteri lossis (70/0 SEK). Kunagine hiilgus oli hästi säilinud ja giidid innukad. Aga mulle väga ei meeldinud, tundus sünge. Seinu katsid vasikanahkadele maalitud tapeedid ja neid oli seal väga sadu ruutmeetreid. Aga ikka väga luks ka. Pärast muidugi ujumas ja mänguväljakul (neil seal ongi avalikes ujumiskohtades mänguväljakud, nagu ka paadisillad, kempsud jms).
Hiljem sain teada, et Sigtunast mõnikümmend kilomeetrit lääne poole Rickebys on kaljujoonised. Kahjuks ei osanud kumbki Sigtuna info giididest meile seda kohta nimetada ja käimata jäi seekord. Aga pidada tore olema.

Siis läksime Sigtuna giidi soovitusel Vadstenasse ja mulle meeldis seal väga, alustades juba infosse välja pandud pitsiklubi kätetööst. Vadstena lossis (60/40 SEK) on paarsada aastat tagasi Rootsi kuningad elanud. Avar ja hele. Kloostrimuuseumis (60/30 SEK) saab tutvuda 1303-1373 elanud Püha Birgita elu ja kloostrieluga. Imeilusad vanad tekstiilid ja käsikirjad. Ise nad reklaamivad ka haiglamuuseumi vaatamisväärse kohana, aga no see oli puhta rootsikeelne. Tolle asutuse noor giid oli seevastu kena inime ja rääkis, et Vadstena ainsa keskkooli klassid on looduse ja turismi teemalised. Ühes õpivad noored matkajuhtideks ja instruktoriteks ja teises giidideks. Hästi palju praktilist õpet. Põnev jutt. Vadstena linn on suur keskaegne linnake suure järve kaldal. Nunnumeeter on kogu aeg põhjas.

Vadstenas ööbisime kämpingus (230 SEK/öö oma telgiga ilma elektrita kohal). Kämping ise oli suur ja esmapilgul peletav, nummerdatud (elektriga) kohti oli tuhatkond, lisaks majakesi ja numbrita platse vabaks telkimiseks, aga aitas kehva ilma üle elada ja pakkus lastele tegevust. Ühel hommikul meisterdasid lapsed kaarte, teisel maalisid. Lisaks uhked mänguväljakud ja veetorud alla laskmiseks. Kööki sai kasutada, aga mingeid nõusid seal polnud. Pliidi ligi ikka pääses, sest enamik tegi süüa oma kaasaskantavates majakestes ja käis köögis ainult nõusid pesemas. Ühise toimimise kultuur on Rootsis hästi kõrge. Nauditav lausa.

Sealt edasi suundusime Vimmerbysse Lõuna-Rootsis. Astrid Lindgreni maailm on suur teemapark, millest kirjutan mujal eraldi. Elasime Vimmerby lähedal metsas. Sealkandi järved on soiste kallastega, mõnes üksikus ujumiskohas saab käia ujumas, kuid mõneski on silt üleval, et telkimine on keelatud. Metsas ikka telgi jaoks ruumi leiab, kuigi ka see pole nii kerge, kui võiks arvata, sest mõnes kohas on kilomeetrite kaupa maa liiga kaldu, liiga mätlik või kivine. Aga maastikud on seal Lõuna-Rootsis lainelised ja vaheldusrikkad ja ilusad. Mulle väga meeldis.

Käisime ühes loodusreservaadis koopaid vaatamas. Lõpuosa kulges köie abil üle suurte kivipankade turnides. Koopas oli külalisraamat, mille eelmine sissekanne oli kolm nädalat vana (juulikuus!). Mets ümberringi on ürgne ja võimas, kaljud palju suuremad kui Taevaskojas. Ja tihe vaikus. Väga omaette olemise koht. Või siis loodusega. Meile meeldis väga.

Ujumiskoht seal lähedal oli samuti imekena. Järv ja kõrval astanguline turnitav kalju, veidi eemal korralik kosk. Lähedal on ka mingi rahvuspark, kuhu me ei jõudnud. Minu jaoks oleks mõnda rahvusparki ja loodusreservaati süvenemine täitsa mõttekas tegevus – ehk mõnel järgmisel korral.

Pärast Vimmerbys käiku puhkasime päevakese ja suundusime Kolmardeni loomaparki. Sellest ka vast eraldi sissekandes.

Ja siis tagasi Kapellskäri laevale. Meie lapsed oleks ühelt poolt veel kaua tahtnud Rootsis olla, eelkõige järvedes sulistada ja kaljudel ronida; matka- ja reisielu lihtsalt meeldib ja vanematega lähestikku koos olla. Teisalt hakkas neid koduigatsus vaevama, eriti meie külalist. Kümme päeva on selles vanuses juba pikk reis.

Minule oli see järvendus veidi igav (seda saab ju Eestis ka), aga meie noorem laps pole veel matkaselliks saanud ja seepärast hoidsime päevad võimalikult lihtsana. Tore oli küll. Eelkõige andis see reis mulle võimalust erinevaid looduskohti tunnetada ja kultuuride ja asjaolude üle järele mõelda. Kodust kaugemal ja erinevamas kohas saab iseendale lähemale. No ja mulle lihtsalt meeldib maadligi elada. Telgis ja omaette.

TJT