Maale!

Sattusin ühe tuttava kolme lapse emaga meile vahetama. Ta kirjutab, kuidas nende pere suveks maale elama asus ja lambad võttis. Eveli loal jagan seda inspireerivat lugemist blogi lugejatega. Kaunist suve! TJT

Ei ole meil linnaga veel kõik, kaks on RAM koolis ja tahan ka kolmanda sinna panna. Ükski lastest pole korralikult laseaias käinud - neid on üldse kodust raske välja saada, kui mõned tuttavad mängukaaslased välja arvata. Mere ääres ja metsas suudavad nad kolmekesi vabalt terve päeva sisustada. Ja lambad olid ka laste idee - nad eelistavad iga kell lambaliha ükskõik millisele teisele lihale ja kuni 3. eluaastani eelistasid nad võimalusel üldse toorest liha süüa. Seetõttu püüdsin meeleheitlikult võimalikult kodust liha hankida.

Aga tekkis ka väike probleem lambakasvatuse poolel - naabrimees maal tahtis vahetuskaubana ühte meite musta jäärapoega endale - ja kui poiss sellest kuulis, oli kisa ikka suur. See oli tema oma (eelmisel aastal oli 5 lammast ja lapsed olid jaotanud need pereliikmete vahel ära) ja tema sööb ise enda lamba ära - mitte keegi võõras ei tohi tema lammast endale saada. Me tellisime Saaremaalt asemele uue tumeda lamba ja ta käis ise keldris rippuvat lambakorjust uurimas, et kas ikka on tema oma. Kahtluseuss oli nii hinges. See oli ikka uskumatu kõrvalt vaadata - nad käisid vanema tütrega kahekesi korjust uurimas ja seletamas, et on ikka venna must lammas. Mina väiksena küll väga ei suutnud suvi läbi lemmikloomana peetud looma tahenevat korjust sügistalvel kuuris vaadata. Aga lapsed on uskumatud ja nende järgi tegutsemine suisa rõõm. Tuleb neid ainult usalda ja mitte endas kahelda.

Mees koliks aga kohe Kastnasse. Tõstamaa koolist on iseenesest ka ainult head kuulda. Ka sealne klass käib Manijal loodustunde võtmas. Mul on paar tuttavat selle julge sammu teinud ja ei lapsed ega vanemad pole koolivahetust kahetsenud - ka koolis on tunda ühtehoidvust ja hoolivust. Ja kuulda on veel, kuidas siit ja sealt tuttavad ja tuttavate tuttavad on maale länud ja saavad seal hakkama. Sealne suhtleminegi on hoopis midagi muud. Keskmisest linnakoolist maakooli minek pidi igati parem olema. Aga meie seda hetkel ette ei võta.

Ma olin alguses ka väga hämmeldunud, kui usaldavad ja siirad on inimesed maal. Viisakusest oleme küll rohkem omaette hoidnud, sest oleme ju esialgu suvitajad, aga naabrimees ikka talvel helistas, et kuidas naabrite eluolu on ja räägib külauudiseid. See on uskumatult hea tunne, see, kui keegi helistab ja ütleb, et tere, naabrinaine. Linnas sa justkui ei kuuluks kuhugi, see kuulumine kõik on kuidagi suhteline ja pealiskaudne. Aga Kastnas on elu palju reaalsem, sest äraelamiseks tuleb rohkem vaeva näha ja selles vaevas on nad koos - väga palju toetatakse ükteist, see on nii igapäevane. Väga vahetu ja aus. Päeval teevad tööd ja õhtul hiljagi mängivad palli või jutustavad õue peal. Ja vaikselt loodan, et ükspäev olen ka mina rohkem kui killuke sellest külast. Need tuttavamad sealt alustavad ikka küsimusega, et kas juba maja püsti ja kas nüüd oleme ka pikemalt, ometigi ....Aga on neilgi hirmud - linnast tulnud "uusrikkaid", kes ei oska maaga midagi peale hakata ja kes elavad ka maal linna seaduste järgi. Jah, neid nad kardavad kui tuld.

Ja mul vedas ka esimeste lammastega - sain need Manijalt - naiselt, kes ise alustas ka kunagi ühe lambaga ja oleks mulle pool oma karja koos lammaste ja veistega andnud - ta ütles ainult, et ma saan niikuinii nendega hakkama. Kusjuures meil ei ole ju majagi seal, vaid käime kas telgiga või ühe päeva kaupa metsa ja maad rookimas. Ja kohalikus vallas ringlevad igasugu naljajutud mu mehest ja isast, kes linnameeste moodi võtavad käsitsi võsa ja ei oska kaardi ja pangaautomaadita ääremaal midagi peale hakata. Aga eks nad arenevad. Ja alles hljem sain teada, et mu lambanaine Manijalt on üle Eesti kuulus ja presidendidki viivad tema juurde igasugu külalisi. Ja meie vestleme ikka endiselt külast ja elust ja toitudest. Nagu kunagi lugesin Johnny Deppi seletusi oma prantsuse maakolka elamise kohta - seal on võrratu elada ja olla ja kohalikus kohvikus veini juua, sest mitte keegi pole huvitatud ei tema isiksusest ega ka kellegi teise omast - sealne maailm keerleb ilma ja saagi ja toidu ümber. Söök ja jook, saak ja ilm on need, mis on olulised.

Ja väga siiralt soovitan, kui vähegi võimalik, kuhugi maad muretseda. Kui muud võimalust pole, siis kasvõi maad. Hiljem saab vaadata saun-maja elamiseks või telkida. Aga iseolemine ja võimalus kasvatada osagi oma toidust ja kaks lammast aitab naabrimees ka sügisel lihaks teha – viis lammast sügavkülmas aitas meil talve üle elada ja see ei olnud ei kallis ega odav. Ainult, et lammas ei vaja suvel lisasööta ja sa tead, mida ta söönud on ja kuidas elanud ja midagi tuleb ju talvel süüa. Või kasvatad osa lihtsamaid köögivilju ise. Ja seda sa juba tead, kuidas mõjub terve pere kooslusele linnast väljumine. Ja toit läheb aina kallimaks. Kui ükskord saab võsa roogitud ja maa küntud, kasvatame ka kartuli ja porgandi ise, võtame kanad ja lihaveised. Need viimased lootsime juba sel suvel võtta, aga aeda ei jõudnud valmis. Ka neid saab hea ajastuse korral pidada ainult üle suve ja sügisel sügavkülma panna. Lihtsalt kevadel tuleb maksta korraga rohkem raha nende lammaste ja loomade eest. Ära jääb niidutraktor, kütus ja enda aeg lõpututel niitmistöödel. Rannaroostiku hooldamiseks pole endiselt efektiivsemat viisi kui lihaloomade karjatamine. Ja endiselt ei vaja nad suvel peale joogi ja mineraalide lisatoitu. Esimesel võimalusel paneme püsti külmlauda ja hakkame karja kasvatama.

Mees ütleb ikka, et kust see virisemine tuleb, et maal pole tööd. Seda on seal roppu moodi ja toetuste ja iseenda tööga elab ära küll. Elu on ju maal odavam. Aga vastutuste ja tagajärgede seosed on palju reaalsemad ja tõsisemad kui lihtsalt olemine. Ja see on põhjus, miks ma esimese lapse panin võimalusel RAM kooli, teise järele ja tahan ka kolmanda sinna panna - nad oskavad hinnata seda õppimisvõimet ja tahet ja soovi ja ka võimalust õppida läbi looduse. Neil on terve eraldi aine - loodusklass - nad põhimõtteliselt õpivad loodust ja üksteise usaldamist metsast, täiesti reaalselt - väiksemad kasvatavad taimi, edasi õpivad tähtede järgi vaatlust, maausku ja Sisaski observatooriumit ja suured peavad ise metsas hakkama saama. Ja seda kõike üksi või kambaga koos - vastutus ja usaldus. Nad on väga avatud. Aga see polnud mu ainuke rõõm - kogu nende suhtlemine on rajatud aususele, usaldusele ja vastutusele. Ja veel - ühe eemalseisva lapsevanema tõdemine, et RAM koolis on perede lahutusprontsent väga väike või peaaegu olematu ja pooled klassi lastest tulevad kolme- ja enamalapselistest peredest. Kas tõesti paistavad need lahutused nii väga välja.

Ma olen ka muidugi paadunud Eesti usku ja seda ka mõnuga jaganud. Ja kui Euroliit lisas riigi strateegiliste varustuste hulka kohustuse ise oma riik ära toita - kas meie oleksime võimelised? Itaalia ja Prantsusmaa veavad välja selle, mis neil üle jääb. Aga meie? Kui ümberringi vaadata, siis meil pole enam maadki. Esivanemate talud on maha müüdud ja põllud kinnisvaraarenduse ja raha nimel ära tükeldatud. Aga kellele? - pole meil ju seda iivet. Ja eks mõnes külas ja vallas läheb paremini ja mõnes kehvemini. Aga kuhu läheb noori, on veel lootust.

Meil küüditati ära ju pea terve generatsioon maa-eliit-haritlaskond. Need, kel olid talud ja kes hoolisid maast ja metsast. Järgi jäid osalt vargad-joodikud, kelle järeltulijatest enam asja ei ole. Ja kui me ise endale tugevat ja elujõulist ja töökat järelkasvu ei kasvata, peame leppima mõne uue ülemvõimuga. Kus on rannakülad ja viljapõllud? Ei paista metsa tagant ei meri ega põld - kõik on metsa ja võsa ja roogu täis. Ja kui polegi tahtmist või vahendeid omada killukest maad, on ometi see maa meie. Ja meie kohustus on seda hoida ja säilitada järgmistele põlvedele.

Mu tädipoeg ei oma maad, aga igal suvel näitab ta oma kolmele lapsele ära maad ja talud, mis on kunagi suguvõsale kuulunud, ja kohad, kust esivanemad pärit. Käib telgiga mööda metsaradu ja mereäärt. Käib väikestes ja suuremates taludes, õpetab, seletab ja hoolib. Ja suvel teevad lapsed ka jõukohast tööd perefirmas. Ja tal on kolm last. Mu naabrinaisel on viis last ja ühel üleaedsel ja teisel on kolm ja kusagilt kostab beebinuttu.... Ja kõik nad hoolivad ja esimesed võtavad kaks lammast oma suvist olemist hooldama..

Keegi teine ei saa meie elu muuta, kui me ise. Lihtsad sõnad, mis kätkevad endas terve igaviku ja universumi.

Püüa päeva...
Eveli