Minu tütre lasteaias on üks tüdruk, kellele meeldib laste vahel valitsevaid suhteid korraldada. Sageli mitte just kõige paremas suunas. Lausa halvas suunas. Ta jagab lapsi omadeks ja mitteomadeks. Ja nõuab vahepealsetelt aru, kas nad on nende poolt või vastu. Sest erapooletuid ei saa olla. Kaaslased jagunevad sõpradeks ja vaenlasteks. Ja ta proovib läbi erinevaid kombinatsioone, kuidas tunne on, kui kellegiga sõber olla või vaenlane. See tüdruk on mingil põhjusel autoriteetne. Temaga sõber olemine tundub minu lapsele väärtuslik. Popimad poisid tahavad temaga tegemist teha (kas on vaja öelda, et ta on väga ilus tüdruk oma sileda näolapi ja heledate vööni juustega, ilusaid riideid kannab ka).
Minu lapsele see üldse ei meeldi. Ei see, kui teda mängu ei võeta, ega ka see, kui tal ei lubata teise lapsega rääkida (vähemalt ühe lapsega on ta pikemat aega keelanud teistel rääkida; ja mina olen näinud, et see avala olekuga laps oskab hästi näiteks väikestega tegelda – populaarsuse konkurent oma moodi). Minu lapsele meeldiks kõigiga sõber olla. Mulle ei meeldi, kui sellised asjad rühmas toimuvad. Võimumängud ja intrigeerimised. Õpetajaga olen sellest rääkinud, kui meie last teistest eraldati, ja ta kirjeldas, kui tõhusal ja ilusal viisil tema selle teemaga tegeleb. Läks hinge. Aga probleem püsib. Minu teada üle poole aasta juba.
Olen mõelnud, et millest see võiks tingitud olla. On see tema pere käitumisviis? Vanemad tunduvad sümpaatsed olevat, nii vähe, kui ma neid laste sünnipäevadel näinud olen. Või lapse enda olemus? Või peegeldab see käitumine mingeid mulle nähtamatuid lasteaiatöötajate omavahelisi suhteid?
Ja mida mina sellega ette saaks võtta? Suhelda otse selle lapse emaga? Mina näiteks ei tahaks, et minu laps nii käituks, ja ma tahaksin teada, kui ta midagi sobimatut teeb. Sõbraliku asjaliku teate eest oleksin tänulik, kuigi muidugi ka ebameeldivalt üllatunud. Aga ühel sünnipäeval, kui laste vahel midagi sellist avalikult juhtus, tundus, et see ema küll sugugi aru ei saanud, et tema tütre käitumises võiks midagi taunimisväärset olla. Iseasi, et polnud ka koht seda kõigi ees välja näidata. Ja mida mina teiste inimeste hingeasjadest tean.
Ammugi ei sobi kõnelda teiste vanematega. Mida see aitaks? Ja see oleks ju otsesõnu sama kole ussitamine. Siingi juba pika jutu kirjutasin – ussitan. Olen selle lapse ussi poja omale hinge võtnud. Seda need ussid ainult ootavadki, et saaks oma ussipoegi laia ilma laiali saata.
Ilmselt ongi parim võimalus ennast sellest emotsionaalselt lahti siduda. Aidata oma last, kus võimalik, olla valvas selle käitumise ilmingute suhtes endas ja oma peres. Ja ise mitte nii teha.
Tipp Ja Täpp
9 kommentaari:
Hea sissekanne. Probleem on t6sine, kahju m6eldagi, et juba lasteaias sellised asjad peale hakkavad.. Kuid 6iget vastust olukorrale ma anda ei oska. Kui on ikka v2ga samasuguste vanemate laps, siis kuulmine, et tema laps on lasteaias kunn, kel on teiste yle v6imu ja keda teised alt yles vaatavad.. see v6ib isegi komplimendina m6juda :(
Ma ei mäleta, kas minu lapsel lasteaias selline värk oli. Võimalik, sest kõlab suht tüüpilise case'ina.
Igatahes koolis on sellised jamad olemas: kui X ei ole Y-i sõber, siis sa ei saa olla X-i ja Y-i sõber vaid pead valima poole...
Arvan, et põhjus peitubki lihtsalt selles, et lastel on suhteliselt must-valge maailmanägemus (sest see on nii lihtne!) ning keerukamad värvikombinatsioonid saavad selgemaks aja jooksul.
Olen lapsele öelnud, et kui keegi teda oma sõpradest loobuma sunnib, siis pole see keegi ise tema sõprust väärt. Ning soovitanud tal oma rada käia. On käinud ka ning nüüd, juba kolmandas klassis saavad ka teised aru, et Z saab X-i ja Y-iga sõber olla küll, kuigi X ja Y omavahel sõbrad pole. :-)
Hmm.. mina ei ütleks, et laste selline käitumine on täiesti vale. Lapsed käituvad minu arvates üliloomulikult. Ja see alfa-power-chick, kes seal kõiki kamandab - äkki on kõiksusel temaga mingisugune plaan. Näiteks, et ta peab hakkama juba lasteaias vägede juhatamist harjutama, et kunagi päästa maailm või mida iganes.
Ka täiskasvanute maailmas toimub iga päev vähemalt samasugust keelamist ja bossitsemist, aga kuna "nii ju peabki olema", siis ei tee me sellest probleemi. Ah kurat, ma ei suuda praegu üldse normaalseid lauseid moodustada, aga tahan öelda, et mulle tundub, et see mis seal lasteaias toimub on lihtsalt loodus.
oli-oli meie lastaias ka siuke asi, võib-olla mitte nii drastiliselt, aga meil oli ka tüdruk, kelle sõbrad tahtsid kõik olla ja oli tüdruk kes üritas korraldada, kellega tema sõpradel on lubatud suhelda ja oli alati keegi, kes kõigile lükata-tõugata.
Tüdrukute sotsiaalsed mängud, mis loodetavasti annavad neile tulevaseks eluks suhtlemisõpetuse.
Ma proovisin lapsele oma täiskasvanud tarkusega õpetada kuidas sellistes situatsioonides käituda ja et keegi ei tohi kedagi käskida või keelata suhelda. Aga jutt, et suhtle sellega, keda kõik togivad, on küll hane selga vesi - väljatõugatuga suhtlemist juba lapsele ei õpeta, kui just teda ennast välja ei tõugata ja tal muud üle ei jää.
Aga see peaks ainult tüdrukute mure olema, poisid teevad rusikatega selgeks, kes on mida väärt.
Seega, las ta siis õpib lasteaias seda suhtlemise asja, suurte inimeste maailmas on tihtipeale sama värk ja siis on kogemused süütumas olukorras olemas.
Vaevalt, et vastust perekonnast leida õnnestub. sina ei saa teada kuidas ta ema seda last kodus käsutab ja sellega lapse kenasti käsutajaks koolitab või vastupidi.
aga probleem on ikka ju selles, et on mõni laps, keda see tüdruk tõrjub ja kellega teised ka ei tohi suhelda. No see on kindlasti kasvataja rida - sellise asjaga PEAB lasteaias toime tulema. Mis tundega see teistest ehk vaiksema häälega ja leebema loomuga laps kooli läheb! Võibolla tuleks hoopis selle ohvri emaga rääkida, kui ta ise pole märganud? Et tema asjaga tegeleks, räägiks kasvatajaga ja oma lapsega, et teda õpetada olukorras toime tulema.
Tõsi on see, et pea igas rühmas on liider. Tore kui see liider on õiglane ja hea, aga sageli see nii ei ole. Ikka peame oma lapsi õpetama selliste halbade liidritega hakkama saama, neile vastu astuma, et seda murda. Meie lasteaia rühmas läks see õnneks. Liidriga ei mängitud enam, kuni ta oma emale kaebas ja siis hakkasid probleemid hargnema ja nüüd on see lööja ja kiusaja poiss täiesti normaalne. Ta ema ei olnud märganud probleeme, millega konflikti käigus tegelema hakati.
Lastel on igas vanuses omad ealise iseärasused ja kaasaarvatud omavahelised suhted.Sõprussuhted, mida alles õpitakse.Poistel ja tüdrukutel on need erinevad.Väga soovitan lugeda pedagoogilist kirjandust, mida on viimasel ajal palju ilmunud- nii poiste kui tüdrukute kasvatamiset.Nii saavad selgeks paljud küsimused, mis on selles olukorras esile kerkinud.Ja küllap ka mõistmine... miks on nii ja võimalikud lahendused, et just oma last aidata!
Aitäh kõigile kommenteerijatele! Elu on alati keerulisem kui ühte sissekandesse mahub.
Selle juhtumi hea külg on see, et päris tõrjutuid ma selles rühmas ei tea olevat (kevadel pikemaajaliselt kannatanud osapool enam selles lasteaias ei käi, sest kolis ära). See tüdruk tõrjub vaheldumisi erinevaid lapsi.
Nägin lasteaias käies jälle üht probleemikohta, sama poisi suhtes olen seda korduvalt varemgi märganud. Lohutasin poissi, kes karderoobis konutades oli kurb, et tal pole lasteaias ühtki sõpra (vale! lihtsalt tema suuremad lasteaiasõbrad polnud sel päeval veel jõudnud, ja üldiselt tahavad ka tüdrukud temaga mängida), et minu laps on ikka tema sõber (sest nii ongi). Ja pärast küsisin õpetajalt järele. Ta selgitas, et see poiss on sellest tüdrukust hirmsasti huvitatud, kuid ei oska oma kiindumust sobival viisil väljendada, mistõttu tüdruk ta karmilt ja otse oma sõpruskonnast välja viskab ja keelab teistel temaga suhelda.
Tänan eelmist kommenteerijat vihje eest, et võiks pedagoogikaraamatuid kasutada - küsiksin, millist ta soovitab? Ega ma suur raamatulugeja pole, kõiki ju ei jõua. Millisest raamatust Sina oled selliste probleemide lahendamisel abi saanud?
Kirjutasin selle loo üles osalt ka soovist, et me oleksime altimad lastevahelisi probleeme märkama ja sekkuma. Kurb on ju lapsel üksi konutada ja arvata, et teda keegi ei armasta. Ta läks tõesti palju rõõmsamaks, kui ma talle kinnitasin, et tal ikka vähemalt üks sõber on minu lapse näol olemas. Iseasi, kas ma peaks sellest ühe või teise emaga rääkima. Mõlemat tean natuke rohkem kui lihtsalt tere ja head aega. Ja mida ning kuidas rääkida, et sellest midagi head võiks sündida. Kehva sõnumi toojat on kõige lihtsam lihtsalt ignoreerida.
nõuka ajal polnud eriti midagi peale Spocki( saksa kasvatusteadlane) ja makarenko pedagoogikast lugeda.Ja õnn, et lapsed on kasvatatud.Praegu on lai valik rmt-uid.Näiteks olen lugenud kirjatuses Tormikiri trükitud raamatuid- , mis just seda teemat puudutab.Näiteks praegu on raamatupoes saadaval- "Ma ei mängi sinuga!Suhtlemine eemaletõrjutud ja põlatud lastega."H.Baum ( 63 kr) ja sama autori rmt."Mina küll ei valeta!Tõe ja vale käsitlus. "ja veel on Poiste kasvatamine. , Tüdrukute kasvatamine.( teisest kirjastusest).Lugedes saab aimu, millises vanuses, millised probleemid tekivad.Põhjus ja tagajärg.Head lugemist!
Postita kommentaar