Võõrad lapsed, omad lapsed

Märkan, et suhtun oma sõprade lastesse ka natuke nagu omadesse. Ja sugugi mitte ainult lapseealistest lastest ma siin ei kõnele, vaid ka täitsa täiskasvanuist. Olukorras, kus ma täiskasvanud inimesega teeksin otsuse edasisi suhteid pigem vältida, annan hea sõbra lapsele üha ja üha uue võimaluse, nagu annaksin enda omale, tema ema pärast, kellele ma ise olen nii tänulik paljude asjade eest. Võtan sellesama hoiaku, et ta on minu küla laps ja sellega on tema saatus natuke minu vastutusel. Sest lapse kasvatamine on minu maailmavaates terve küla asi ja see ei kehti ju mitte ainult sedapidi, et terve küla kasvatab minu lapsi, vaid ka mina kasvatan terve küla lapsi. Ma mõistan kasvatust pigem eeskuju ja tingimusteta toetuse kui näägutuse tähenduses.

Vaevalt et see täitsa täiskasvanud laps ise selle peale tulebki, et ma tõenäoselt igal muul juhul suhtuksin tema käitumisse teisiti ja teeksin teisi valikuid, võimalik, et eelistaksin edaspidi mitte kohtuda. Ta võtab minu toetust sama enesestmõistetavalt, nagu iga laps võtab vastu täiskasvanute toetust: see on tema võõrandamatu pärisosa. Eks meil ole mõnevõrra vanusevahet ka ikka. Ka mina olen palju vastu võtnud tingimusteta toetust endast mõnevõrra vanematelt naistelt, kellega mul pole mingeid sugulusliine ega isegi muid ühiseid asju ajada. Me lihtsalt kuulume ühte ja samasse kogukonda, hingelises mõttes.

Ma tajun sellest taipamisest, et ma olen astunud üle nähtamatu vanusepiiri. Enne olin mina see, kes võttis vastu teiste toetust, nüüdses vanuses algab aeg tagasi anda. Oma külale ja kogukonnale. Ma olen selle võimaluse eest tänulik ja isegi natuke uhke selle üle. Vana naine olla tundub mulle palju väärikam ja parem kui olla noor, jah, seda kindlasti. Tegelikult ma muidugi olen ikka see keskmine, kes käib kord ühel, kord teisel pool ja ilmselt veel mõndagi aega. Ja vahest selline andmise ja võtmise vahel vahetegemine ongi täiesti mõttetu, sest inimesed igas kogukonnas, ka linnakeskkonna hajali paiknevas kogukonnas, saavad ikka olla õnnelikud vaid teistele tuge pakkudes ja omakorda vajadusel tuge vastu võttes. See annab turvatunde ja loob kokkuvõttes ilusa maailma.

Sellest taipamisest lähtudes ma saan aru, kui oluline on see kvaliteet, millega me oleme teistele olemas. Kahe inimese vahelistes suhetes ei pea olema oluline see, mida teine mulle teeb, kui saab oluline olla see, mida mina sellele teisele inimesele teen. Teise inimese valik on tema asi. Minu valik on minu asi. See on igaühe võimalus harjutada andestamist ja lahkust. No ja kõik, mis teed, teed endale, nagu mu põhikooliõpetaja ikka öelda armastas.

Lisan Piret Räni pildi sellest, kuidas maailma külas kõik hoiavad üksteist ja kõik inimesed on omavahel nabanööri kaudu seotud (minu tõlgendus), pilt on võetud siit.

TJT

Liigutav luuletus

Internetist leitud. Oli ETV2 "Lastesaates".

ALIISE, 11a

“Kui ma oleksin suur”

Sa arvad, et lapsel on elu lihtne ja tore
ning et mul mingeid muresid pole, eksole?
Tööl ma ei pea käima, end ribadeks rebima,
toimetusi tegema ja mitmel rindel sebima
Pole mul muret, kust lauale tuleb mul toit,
ärkan ma siis, kui sul on ununend koit

Õpin ja mängin ma terve pika päeva
Aga mu emme, miks ometi ei näe sa,
et ma tahan su musi ja kalli ja aega
Kas see tõesti siis võtab sult nii palju vaeva?

Ma ju olen su päike, su silmatera,
su naerupallike ja rõõmukera
Võta mind sülle ja küsi “Kuis on sul läinud?
Muide, ma polegi su uut joonistust veel näinud.”

Tule ja mängi minuga kulli ja peitust,
punume patsi ja peame gigantide heitlust
Lähme loeme rannas pilvi ja püüame tuult,
loobime lutsu ja vaatleme meest, kes on kuul

Seame sammud metsa ja korjame marju,
uurime sipelgatelt, kuidas nad koristavad maja, kui neil pole harju
Küsime kaladelt jões, kuidas nad kutsuvad lapsi sööma -
kas selleks peab õppima sabaga lutsu lööma?

Aga ei – sa istud arvuti taha
ning ütled: “Rahune maha.
Ma olen väsind ja tüdind, mul valutab pea.
Jäta mind rahule, ole hea.”

Ja siis ma mõtlen, mis ma teeksin, kui ma oleksin suur
Ma ei võtaks maha mitte ühtegi puud
Ma kaotaksin ilmast kõik, mis on paha
Esmalt lõppeks maamunalt otsa raha

Kui pole pappi, pole ka tööd
Vanemad lastega koos oleks päevad ja ööd
Ma kustutaks ära kõik valu ja kurbuse,
pühiksin pisarad, raviksin haigused

Mitte keegi ei sööks enam kalasuppi,
ainult kommi ühtejutti
Tuul heliseks naeruse keelega,
liiga ei tehtaks kellelegi meelega

Raha asemel oleks kallikupüürid ja paisendid
“Elu oleks päris mõnus,” sa nendid
Kool oleks pillerpalliparaad,
hindeid halbu keegi ei saaks

Isadepäevamõlgutus

Koduse kallakuga* emadega arutasime, et koledasti kreenis on meie ühiskond maiste asjade poole. Religiooni koha on sisse võtnud teaduslik ilmavaade, mis tegeleb peamiselt aistitavate asjadega ja selle tagajärjel valitseb kehalisus terve meie elu üle. Lastega kauem kodus olnud emad tunnevad, et meie ühiskonna ootus on, et kõik inimesed oleks tootvas tegevuses, maiseid hüvesid loomas ning koduseid emasid peetakse pigem luuseriteks ja saamatuteks inimesteks. Millegipärast väärtustatakse meil oluliselt rohkem emasid, kes teevad täisajaga tööd (ma üldse ei imestaks, kui erialane eneseteostus oleks ka Aasta Ema valikukriteeriumiks). Samas on millegipärast ühe enam tundlikke haridusliku erivajadusega lapsi, kellele selline elukorraldus on vastuvõetamatu. Ma arvan, et lisaks jääb ka ülejäänud lastest suure osa potentsiaal sellise elukorralduse tõttu täielikult avamata.

Mulle tundub fundamentaalselt oluline mõista, et samavõrd kui keha, on inimene ka vaim ja hing. Kui sõja ajal on tõesti normaalne, et põhitähelepanu püsib keha vajadustel ja ellujäämisel, siis rahuajal võiks olla normaalsus, et hinge ja vaimu vajadused saavad samavõrd tähelepanu. Mulle meeldib tegelda maiste toimetustega: tuua puid ja kütta ahju, süüa teha ja mõnikord isegi koristada. Samavõrd meeldib mulle ka looduses jalutada, mõtiskleda, suhelda, muusikat kuulata ja käsitööd teha (no ja nalja peab ka saama, muidu mina ei mängi). Hea, kui saaks oma aja jagada kolmeks võrdseks osaks ning aega jaguks nii maisteks, hingelisteks kui vaimseteks toimetusteks (või siis oleks vahel aega märgata neid kolme igas toimetuses). Samamoodi võiks olla ühiskonnas kolmandik inimesi rakendatud hingelistes ja teine kolmandik vaimsetes tegevustes, ilu loomisel ja armastuse hoidmisel ning ainult üks kolmandik tuua leiva lauale peamiselt maiste asjadega. Kui keha, hinge ja vaimu tasakaal valitseks igas inimeses eraldi ja meie ühiskonnas üldisemalt, ehk oleks siis vähem ka kõiki neid töövõimetuid, erinevatel põhjustel heitunuid ning ühiskonnast, tööst ja muust elust kõrvale jäänud inimesi? Tasakaalus inimesel ei peaks olema ka depressiooni ja ta on terve. Sellise ühiskonna loomisel oleks ju lausa lust osaleda.

Tollessamas koduse kallakuga emade ringis tuli jutuks, et sada aastat tagasi loodi Eestis kodumajanduse koolid, kus riiklikul toel õppisid naised kodu hoidma teadlikult ja kaunilt. Ma igatsen, et praeguses Eestis oleks palju emade koole**, kus saaks teadlikku emaksolemist õppida neis kolmes aspektis: maises, hingelises ja vaimses. See annaks naistele rohkem teadmisi, oskusi, aga ka enesekindlust seda teed käia, pea püsti.

Mingid kursused ja loengukesed on muidugi juba ammu olemas, nii waldorfasutuste juures kui ka erinevad ema ja lapse suhte kursused ja muud, aga mulle tundub, et paljudel emadel pole võimalik neist osa võtta, sest palgatöö ja pere eest elementaarsel tasemel hoolitsemine ei jäta selleks aega ega energiat.

Selleks, et naine saaks end emarollis realiseerida, peab tal olema tugi maistes asjades ja väga tore, kui üks olulisi tugisambaid on tema laste isa. Seepärast ma tahan täna tunnustada ja tänada kõiki isasid, kes toetavad oma laste emade arengu ja eneseteostuse võimalusi emana. Tänan mehi, kes annavad oma naistele võimaluse osaleda naisteringides ja lasevad neil vahel jõuda ka mõnele koolitusele, kus jagatakse teadmisi erinevate emaksolemise võimaluste kohta. Ma tänan kõiki mehi, kes annavad oma naistele andeks, et nad pole nii head kaasad ja laste emad, kui võiks.

Ma tänan teid kõiki!

* Koduse kallaku all pean silmas seda, et ema peab enda põhiliseks tegevuseks laste ja pere ja kodu eest hoolitsemist ja koduväline eneseteostus tuleb selle järel. Minu tutvuskonna suurte laste emade eneseteostused on seotud nende hobide ja huvidega (tegeldakse nt laste sünnipäevade korraldamise, kunsti ja mitmesuguse käsitöö, tõlkimise ja asjade organiseerimise ning erinevate teraapiliste tegevustega). Ma ei tea, et keegi neist telekast seriaale vahiks, igatahes ei ole meelelahutus kokkusaamistel mitte kunagi jutuks (meil ei ole eriti vaja meelt lahutada). Poodlejaid ma ka ei tea ega ka iluteenuste fänne. Minu meelest me räägime lisaks laste ja suhete teemadele ikka valdavalt loomisest, mitte tarbimisest.

** Kes tahab, loeb siia "lapsevanemate koole" ja õppida saaks vanemaks olemist (ametnike koostatud tekstides alati nii ongi, aga mina kirjutan ikka enda lähtekohalt). Muidugi on tore, kui isad ka tahavad neid või mingeid teisi vanemluse asju õppida. Ma isadest lihtsalt eriti midagi ei tea, meie kultuuris isadusest igapäevaselt eriti ei räägita ja neil kursustel on isasid ka vähevõitu. Minu jaoks on ka see täiesti piisav, kui mees lihtsalt oma naist toetab ja ise lihtsalt looduslikult tark on (vähemalt selles ulatuses, et saab aru, mis tema lapsele hea on, kui talle variandid ette pannakse).

TJT

Usalda sugutungi

Ma olen mitmelt poolt sattunud Malaisia ahistamisskandaali kohta lugema, viimati Sirbi tagakaane artiklist, kus oli mõte, et naine võiks saada usaldada meest. Usaldada meest selles, et tal ei teki tahtmist naisterahvast seksuaalselt ära kasutada või kui ka tekib, siis ta jätab selle igal sajal juhul tegemata? Põhimõtteliselt täitsa nõus, et nii võiks olla, aga kas ma sellist usaldust oma teismelisele tütrele soovitaks? Kindlasti mitte. Mina ei usalda mehi üldse (olgu, usaldan konkreetset meest mõnes konkreetses asjas). Mingi uuringu järgi on pool naistest elu jooksul kogenud mingit sorti ahistamist ja ma arvan, et mehi, kes on elu jooksul vähemalt korra seda teinud, on ligemale samapalju. Mis mõttes neid siis saaks usaldada? Kunagi ei tea ju, kumma poole esindajaga sa kohtud (ja iga inimese lõplik skoor saab selgeks tema surmahetkel).

Mina usaldan sugutungi, et see on. See on osa nii naiste kui meeste elust. Naise loomulik sugutung võib haakuda mehe tungiga, aga naise jaoks ei tähenda see ilmselt kunagi, et tahan ükskõik millist meest ükskõik kuidas. Naine tahab ikka kedagi enda jaoks õiget ja midagi konkreetselt sobivat. Sellest sugutungi erinevast mõistmisest meeste ja naiste jaoks juhtub palju kahetsusväärseid arusaamatusi ja ikka juhtub, et asjad lähevad käest ära.

Mul on hea meel, et üks julge naine selle teema avalikkuse ette tõi. Minu jaoks on arusaadav, et sellises olukorras on oma näo ja nimega väljatulek võrdne sotsiaalse enesetapuga: kui palju halvustavat selliste naiste kohta ja ka selle naise kohta on juba praegu mõeldud ja kirjutatud (et kleit nii või naa ja nagunii ta tahtis ise ka ja tegi seda või ei teinud teist jms). Kui see kõik maailma lõpuni nimeliselt internetti üles jääb, on kaunis raske oma eluga edasi minna. Mehe suguelundit nimetatakse meil ju meheauks ja naise oma häbemeks. Siit üsna otse on näha, et mehe osa on pigem au ja naise osaks langeb häbi. Ma elan selle skandaali osapooltele südamest kaasa, palvetan, et see naine jaksaks oma koormat kanda ja leiaks selles olukorras hingerahu, meespoolele olen tänulik, et ta midagi tunnistas ja meediat tänan selle eest, et kord ka selline paljude jaoks valus ja vajalik teema on kajastamist leidnud. Eestis vist esmakordselt.

[Muudetud. No olid jah mingid valimised, aga tühja sellest, kui parlamendiliikmest kandidaadil 600 häält saamata jäi (e-hääled olid artikli ilmumise ajaks juba antud ning 1400 paber- ja 2700 e-häält ta sai ikka, erakonna lõikes ei läinud ilmselt eriti midagi kaduma, sest ma arvan, et need hääletajad valisid lihtsalt järgmise sobiva isiku samast erakonnast, nagunii oli selle valimise kontekstis tegemist ainult peibutuspardiga), vt siit. Pikas perspektiivis sellised asjad valimistulemust oluliselt ei mõjuta, sest me kõik – või no vähemalt pooled meist teavad, et sellised asjad elus juhtuvad ja elu läheb edasi. Mõned mehed peavad sellist asja ju vaat et komplimendiks nii naisele, kuid eelkõige mehele, et teeb ja julgeb, et on mees, noh. Mainekahju on tühine ja ajutine võrreldes kasuga, mida see debatt Eesti ühiskonnale annab ja kuidas see meie suhteid muudab.]

Ma olen üsna päri selle Sirbi artiklis toodud väitega, et valitakse pigem ohutu ohver. Ma olen loomult omaette kulgeja ja omamoodi feminist, kes arvab, et naistel peaks olema samad õigused, mis meestelgi (nt käia seal, kus tahab ilma meesisiku patronaažita - olukord, mis hämmastavalt sageli pöördub "turvateenuse" "tasuks" intiimsuse küsimisele - milleks küll selline mõttetu rüütel tüliks kaasa võtta...), aga tegelik elu minu arvamistest ei küsi. Noorena käisin igal pool sageli üksi ja hääletasin sageli üksi ja eks see kõik tähendas aeg-ajalt ka tülikaid sekeldusi meestega, kes mind kergeks saagiks pidasid. Kusjuures mina olin alati väga kaetud ja väga kaine ja üldiselt pigem valvas (sest ma ei usaldanud mehi noorena ka, eks ma olnud enne teiste pealt näinud, kuidas võib pahasti minna, seksuaalne ahistamine algab ju põhikoolis pihta - oled ju näinud küll, kuidas poisid rinnaka tüdruku kuhugi nurka ajavad ja siis katsuma hakkavad?). Samas kaotab maailm palju naiste õrnusest ja armsusest, kui neil pole turvaline seda jagada. Oleks ju tore, kui naised saaks lihtsalt elada ja õitseda ja kõigile oma ilu jagada? Ma püüan seda maailma omamoodi luua. Teha neid väikseid asju, mida ma saan teha.

Kui meie lapsed varem nägelesid, oli korduv muster see, et nooremal (pojal) oli igav, ta tahtis vanema (tütre) armastust ja tähelepanu. Noorem läks vanema juurde ja saigi natuke armastust ja tähelepanu, aga siis tahtis vanem oma asjadega edasi tegelda ja noorem ei läinud enam ära, vaid hakkas kiusama, nt sudima vms, meie noormees on olnud ka kõva maadleja ja üldse on ta kehalise kallakuga inimene. Ma olen kindlasti sadu kordi öelnud, et teisele inimesele ei tohi midagi sellist teha, mida teine ei soovi, ja et igaühel on õigus otsustada, mida tema kehaga tehakse jms. Et mu pojal oleks väga selge, et kui öeldakse ei, siis ta ei tohi jätkata, see on ikka täiesti lubamatu (ja ma võin kurjaks ka minna, kui sellest põhiasjast heaga aru ei saa). Ja et mu tütar ütleks selge ja jõulise ei ja üleüldse õpiks märkama ja aru saama, kust tema piir läheb ja kuidas need asjad metsa lähevad. Enda kehtestamiseks peab ikka natuke bitch ka olema. Need on eluks vajalikud oskused, arvab ema, kes mehi põhimõtteliselt ei usalda*. Nagu ka oskus oma sisemine ilu lukku panna ja minna mehelikku energiasse, mis meeste huvi kohe maha tõmbab, aga selle kasutamisega ei tohi hiljaks jääda, nii et ikka valvsus ennekõike. Ja sellega liialdamist me keegi ju ei soovi.

Pojaga sattusin hiljuti vaatama „Padjaklubi“ episoodi, kus Kristiina põgeneb pärast romantilist õhtusööki mehe juurest, keda ta peab lähisuheteks liiga maakaks. Ma ütlesin pojale, et ka pärast neljandat kohtumist võib naise jaoks olla liiga vara voodisse minna. Ja et üldse on naisel õigus igal hetkel otsustada, et tema jaoks siit edasi minna ei ole õige. Mees peab seda aktseptima. (Ma olen nõus meeste seisukohaga ka, et naised ei peaks ilmaasjata ahvatlema, kui nad tegelikult seksi ei taha, aga see nn ahvatlus on sageli/vahel mitte teadlik kutse seksile, vaid selline loomulik inspiratsioon ja armastuse väljavoolamine, mis tegelikult ju kõigi elu elamisväärseks muudab ja ärge palun tõlgendage seda valesti!) Ma loodan ühel heal päeval tõdeda, et mu mõlemad lapsed mõistavad enda vastutust nendes olukordades ja teevad eetilisi valikuid.

Tütrega oli hiljuti jutuks, et peagu kõigis ooperites on ilus või armas tüdruk, kellele tehakse liiga. Hakkasime otsima, kas on sellist ooperit ka, kus ei tehtaks. Tütar pakkus, et Weberi „Nõidkütis“ antakse tüdruk parimale vibulaskjale. Mina arvasin, et see on ka ikka päris kole. Noolemehele võib anda auhinnaks õuna või arbuusi, aga mitte inimest. Mina poleks ilmaski nõus kellegi trofeeks olemama (mõtle ise, armas lugeja, magada kellegagi lihtsalt selle pärast, et ta on teisest kutist osavam... rõve). Me oleme elu jooksul kuulnud sadu selliseid muinasjutte ja peame seda normaalseks, isegi kuidagi romantiliseks**. Sellelt normaalsuselt lähtub ka praegune ja üldse kõik ahistamisskandaalid. Ma väga paluks uut ja ilusamat normaalsust, kus naisi väärtustatakse ja hinnatakse ja hoitakse. Ja nad on ilusad olles loomulikult kaitstud.

Tütrega siis leppisime kokku, et Glinka „Ivan Sussanini“ kohta võib öelda küll, et ei tehtagi tüdrukule liiga.  Ooperi teema on peategelase ohverdus, et päästa oma rahvas (tegelikult / ajalooliselt võttes päästetakse küll vist ainult noor tsaar, kes paneb aluse Romanovite dünastiale). Ivan Sussanin laulab, et kahju on küll tütrekest maha jätta, aga peab ikka vaenlase väed sohu vedama ja surema ja nii ka teeb.

Sellises kultuuriruumis me elame, nii nagu mina sellest aru saan, ja parem on sellega algusest peale arvestada, eks igaüks ise vaatab, kuidas võimalikult vähe vägivalda kogeda ja samas rohkem ilu ja armastust leida. Mina arvan, et sotsiaalse elu piirialadel on üldiselt rahulikum ja meeldivam.

* Minul polnud väikevenda, kellega enese kehtestamist harjutada, kuid 11-aastaselt sain koera, kes kasvaks suureks ja isepäiseks ning tema treenimine õpetas mind tundma oma keset ja valitsema oma häält viisil, mis hiljem osutus väga kasulikuks meestega toimetulekul. Soovitan kõigile emadele, kes sama asja pärast muret tunnevad.
** Muinasjuttude sünniajal oligi kahtlemata kõik ilus ning noolemehe ja ilusa tüdruku vahel valitses armastus ja sügavaim lugupidamine kuni nende surmani, seda ei tohi ka ära unustada. Me lihtsalt oleme sellest algsest puhtusest kaugnenud, et nüüd siis olukorda mõista ja hakata jälle puhtuse poole liikuma. Selleks tuleb teadlikult hulga valikuid teistmoodi teha kui varem.

Ilu ja armastust, hoidkem ja olgem hoitud!

TJT

Pääsupoeg

Lapsed käisid isaga poes ja leidsid parklast pesast välja kukkunud udusulis linnupoja. Nägi selline armas pussakas välja ja nad tõid ta kingakarbi sees koju. Toitsid tiku otsast munapurus veeretatud hakklihaga ja lind hakkas üha rohkem oma vanemate moodi välja nägema. Ema oli neil pääsuke, selle nägid lapsed ära.

Nädala pärast tulid udusuled ära ja oligi pääsuke valmis: kurgu alt oranžikas, seljasuled siniselt küütlemas. Mina käisin temaga vahel jalutamas (istus ilusti mu käe peal) ja poeg andis talle õues lennutunde. Eks temaga ikka omajagu passimist oli, meil on kaks kassi ka. Pääsuke elas köögis heintega vooderdatud karbis. Pärastpoole pigem karbi serval, kohe, kui kaane pealt ära võtsin, kargas välja. Toitsime teda umbes korra või paar tunnis. Hommikuti pärast ärkamist mitu korda järjest, siis tal oli kõht üsna tühi. Ja koristasime sitta üsna mitu korda päevas.

Ja kui lapsed üks ühes, teine teises suunas jalga lasid, jäi linnuke minu hoolitseda. Kui ise ka ära tahtsin käia, pidin talle kasuvanema vaatama, õnneks üks armas noor sugulane vaatas mõne tunni ta järele ja andis süüa. 

Siis sai linnuke suureks ja lendas ühel päeval kõrge kuuse otsa. Istus ja siutsus seal ja lootis, et ma tulen talle sinna süüa andma, aga mul ju pole tiibu, millega lennata ja nii ma läksin koju tagasi. Mõni tund hiljem teda seal enam polnud, aga ma veel kuulsin teda. Ja nägin, kuidas üks pääsuke laia kaarega lähedalt minema lendas. Rohkem ma pole teda näinud ega kuulnud, ainult muud, võõrad linnud. Käisin ikka mitu korda sealkandis kuulatamas. Hämmastav, aga see siuts on täitsa kõrva salvestunud.

Võib selle üle ju arvata nii ja naa. Et nagunii käib sellise linnu käsi kehvasti, sest me ei olnud pädevad teda eluks ette valmistama ja putukaid püüdma õpetama. Ja kõigi ohtude eest hoiatama ja. Meie vanemlikud võimed olid siinkohal piiratud küll, aga mis see muidugi parem oleks old? Ja eks me ükskord saame mullaks kõik. See kaks nädalat, mis pääsupoeg meie juures elas, oli ikka eriline kogemus. Mulle meenub, et kui poeg sündis, ütles üks tark naine, et poegadele peab andma väga palju armastust. Tütardel on endal armastusele ligipääs olemas, aga poegadel olevat see lapseeas ema kaudu. Emaarmastuse kaudu nad õpivad õrnust ja see on väga vajalik. Eriti just sõjameestele ja tänapäeval. Linnupoeg õpetas meile õrnust ja hoidmist ja liikideülest armastust.

Õrnust ja hoidmist ja liikideülest armastust Sulle ka, armas lugeja!

TJT

Võilill ja orhidee

Noor pillimängija esitas suguvõsa kokkusaamisel klaveripalu, mida ta oli aasta jooksul õppinud. Osa publikut kuulas vaikselt, osa elas kaasa. Osa oleks parema meelega juttu ajanud. Minagi sirutasin käe koogitüki järele, meeles mõlkumas Piret Pääri soov, et tema jutuvestmist kuulataks, suu tühi. Sahmerdamine segab esinejat, olen aru saanud ning samal ajal süüa ja kuulata ei saa.

Laps mängis pika kava ühe pala teise järel. Kuulajad kiitsid ja plaksutasid, nagu etikett nõuab.

Teine laps ei võtnud oma pilli kohvrist välja, ei tahtnud esineda, kuigi temagi oli aasta otsa usinasti harjutanud. Ma tean, et meie tütar poleks ka sellises keskkonnas nõus midagi ette näitama. Noore viiuldaja emana ma tean, milline on toetav viis kuulata: istuda vaikselt ja kuulamisele keskendunult  ning lasta endas mängitavat muusikapala läbi selle parimas võimalikus esituses, püsides tugevas maa ja taeva ühenduses. Kui noor interpreet on sellise kuulajaga ühenduses, püüab ta selle tunnetuse kinni ning hakkab seda jäljendama, nii kuis oskused võimaldavad.

Nii nagu igas inimeses on olemas mees- ja naispool, on temas ka kõik kristallid ja taimed. Inimese sees on terve universum. Igaühes meist on kuningas, sõjamees, maag, tütarlaps, perenaine ja natuke nõida. Kõigiga neist me pole tuttavad. Sellega on pigem nii, et me oleme tuttavad enda nende osadega, kellega me sageli suhtleme ja väekamad on need, keda me oma tähelepanuga toetame.

Iga viis, kuidas me lastega oleme, kasvatab neis midagi, toetab mingite omaduste arengut. Minu meelest pole võimalik lapsi üldse mitte kasvatada, kui täiskasvanu on lapsega samas ruumis. Pillimängu ajal sahmerdav ja lobisema tükkiv kuulaja kasvatab esitajas võilille omadusi: sa võid teda välja juurida, palju tahad, ta tuleb ikka ja ajab oma juured sügavale mulda. Ja igal kevadel sirutab ta end uuesti päikese poole. Sahmerdav kuulamise viis karastab esitajat eluraskuste vastu ja eks muusikutel tuleb ju nagunii ükskord vasktorudest läbi käia ning selle juures enda emotsioonidega toime tulla.

Tähelepanelik toetav kuulamine kasvatab esitajas orhidee omadusi: ta ei pea pingutama ellujäämise ja toimetuleku pärast, tema töö on ainult ülima ilu ja isikupära taotlemine. Selline kuulamine toetab hinge avardumist ning suure armastuse ja ühtsuse kogemist.

Ma armastan väga võililli nende visaduses ja säras: seespidiselt. Mulle ei meenu ühtki taime, kelle juuretõmmise tarvitamine annaks võrreldava kehalise enesetunde. Ma armastan orhideesid ka väga: selle hingelise ja vaimse heaolu pärast, mida nende vaatlemine minus tekitab.

Selle vaate õpetas mulle õunapuu.

Hiljem lisatud. Kui ma olin selle kirja pannud, sain aru, et see oli ühe teise olukorra projektsioon ja see laps vajab endas hoopis teiste omaduste kasvatamist. Ma ilmselt ei saa sellest sageli arugi, kui nii läheb, sest olen üsna tugevalt oma maailmakirjelduse viisi köidikuis (või lummas?). Hea taipamine igatahes.

 

TJT

Vanemate partnerlus

Ma omal ajal mõtlesin, kas lisada „Naised köögis” "Aasta ema" laul ka siia bloggi enda Aasta ema jm teemalise postituse lõppu, aga tundub, et parem ma teen sellest ikka uue postituse. See on lööv ja lõikav laul, ma olen seda mitu korda kuulanud ja ma tunnetan küll seda eesti elu, mille pinnalt see on võrsunud. Teistele kaasa elades ning oma kirgi ja kutsumusi kuulatades on mõned sellised variandid mul ka peast läbi käinud ja ma olen need kõrvale heitnud.

Samas ma olen ise väga tänulik, et järgisin omal ajal vanemate naiste soovitust ja jätsin valede meestega lapsed saamata. Minu praeguses arusaamises tähendab vale mees lapse isaks sellist, kes ei soovi osaleda tema kasvatamisel. Ma olen lapsest saati tahtnud koduperenaiseks ja (viie lapse) emaks saada (ühiskondlikult korrektseid „ametiplaane” oli ka alati, aga need vahetusid pidevalt). Ja ma asusin seda ema ja koduperenaise plaani ellu viima umbes 17-aastaselt, kui armumistega hakkas kaasnema ka lapsesaamise tung. Armumisi ikka oli, aga kõik need suured armumised ja kaasnevad suhtehakatused said hiljemalt aasta-paariga läbi, mõnikord ka seepärast, et meesterahval ei olnud minu laste isaks saamise plaani. Ilmselgelt ei olnud ka mina tol ajal emaduseks ja perenaiserolliks küps ja kõige rohkem harjutamist ongi vist olnud partneri rolliga, mis sellise valikuga väga ühemõtteliselt kaasneb. Kui ma tahan, et see mees saaks oma / meie laste kasvamisel toeks ja abiks olla, siis ma lihtsalt pean olema talle vähemalt talutav kaaslane (ja ma ennemuiste väga sageli parema meelega ei oleks olnud, iga laps teab, et olla paha on palju toredam kui olla hea, nii et see on väga vinge enesekasvatuse koht olnud minu jaoks).

Elu on mind hoidnud, ma ei jäänud valedest meestest rasedaks, sest ma kindlasti oleksin selle lapse ilmale kandnud. Eks see olnud ka seotud mu kasvatusega, et abort ei ole hea. Ja ma olin täisealine ja tahtsin väga lapsi. Aga minu kasvatus ja eeskuju ütles, et lapsi on parem saada õige mehega. Esiteks lihtsalt on mugav, kui lastel on sama isa ja hulk küsimusi ja tülikaid olukordi langeb sellega ära. Teiseks on üks ikka palju vähem kui kaks ning üks pluss üks võib olla palju rohkem kui kaks. Küsimus on ikka palju laiem kui lihtsalt pere logistika jm lapsehoid. Meil on laste isaga väga erinevad anded ja arusaamised ning meie lapsed oleks jäänud väga paljust ilma, kui nad poleks saanud sellise isaga koos kasvada: nende anded oleks olulisel määral jäänud välja arendamata, paljud võimalused olemata, isa armastuse kogemisest rääkimata. Kolmandaks minu enda inimlikud arengulised vajadused. Minu arusaamises on ema töö kasvatada lapsed kuue-seitsme aastaseks, anda nad siis nö isale üle, et ta lapsed nö maailma viiks ja minna oma elu elama (laste kasvamist küll jätkuvalt kõrvalt toetades). Ma imetlen siiralt, mida kõike üksikemad suudavad, aga olen tänulik, et mina ei pea selliseid pingutusi tegema. Ma ei taha olla mees ega isa, ema- ja naiserollist piisab mulle täiesti. Vähem verd, higi ja pisaraid, rohkem õnne ja rahulolu. Ja ma väidaksin, et minu puhul see ikkagi lähtus mu enda targemate naistega arutelude tulemusel küpsenud otsusest leida oma laste isaks selline mees, kes on lastele toeks nende täiskasvanuikka jõudmiseni. No ja miks mitte ka edaspidi. Suguvõsa ja vanemate tugi on väga tore ka keskeas ja ma tänan, et saan jätkuvalt seda nautida. 

Üksikemadest ma tahan ka aru saada. Mõnel lihtsalt läheb nii. Eks neid mõistlikke mehi on vist vähem tõesti kui naisi ja igasugu eluolukordi tuleb ette ja me ei saa ju kellelegi ette heita, et nad endale lapse alles jätavad, isegi kui on näha, et suhtepool kisub lootusetult rappa (jah, mina oleksin ka nii valinud). Vahel kisubki rappa ja polegi (mõtet) midagi teha. Vahel tõesti polegi paremaid valikuid. Mina lihtsalt olen selle poolt, et lapsel oleks isa ja isapoolne suguvõsa ka, nii palju kui võimalik ja mõndagi oleneb siin ka naise valikutest, otsustest ja tegudest (samas loomulikult suur osa naisi polegi nii väga lastele orienteeritud ja see on ka arusaadav, elus on ju nii palju muudki, mis särtsu annab ja eks ilma lasteta ongi odavam ja mugavam neid teisi asju taga ajada).

Ja ma vist rõhutaksin veel üle, et see ühe mehega koos elamine ei ole üldse mugav ega lihtne valik olnud minu jaoks, aga minu jaoks see on pingutusi ja enesekasvatuse vaevu väärt olnud – mitte ainult selle pärast, et lastel on jätkuvalt võimalik oma hooliva isaga koos elada, vaid ka selle pärast, et ma ise olen seeläbi parem ja targem inimene (kumba pidi ka ei vaataks, mõlemad on olulised). Küsimus ei ole siis mitte ebamugavuste talumises, vaid olukordade muutmises selliseks, et võimalikult kõigil osalistel on hea olla. Paljus tähendab see iseenda muutmist. Ja ma ei pea silmas enda lõputut allutamist ja allaheitlikkust, sest pikemas perspektiivis ei too see mitte kellelegi õnne. Mina tahan ka ju oma potentsiaali piiridele jõuda ja ennast realiseerida (ja mitte ainult emana). See on igal tasandil keeruline olnud. Esiteks jõuda arusaamisele, mida ma igas konkreetses olukorras vajan, kes ma üldse olen, kelleks võiksin saada, ja teiseks taipamine, kuidas seda saab.

Nii et armumised armumisteks, praegusest keskealise perspektiivist vaadates tundub hea, et mu ema- ja koduperenaiseunistus sai teoks n-ö vanaaegse peremudeli järgi: üks mees, üks naine ja nende ühised lapsed. Siit tase edasi oleks päris abielu. Päris abielu on siis kahe inimese teadlik valik südame tasandil. Ma olen näinud, kuidas suurte laste vanemad abielludes õide puhkevad – see on imeilus ja liigutav ja hea on teada, et arenemisruumi on alati. Samas olen mina praegu lapsesaamise east väljas ja polnud kuidagi võimalik ära oodata, millal meie suhe sellisesse küpsusse jõuab, et seda annaks päris abieluks vormistada (lihtsalt paberit ei pidanud me vajalikuks, enda ees aus olemine on mulle oluline ja see tähendab muu hulgas hoiduda sellistest tühikargamistest nagu kellegi teise jaoks või paberi pärast abiellumine). Lapsed tuli saada tolles vanuses ja tolles küpsuses, mis meil sel hetkel võtta oli. Tänan selle eest, mis on ja seda ongi tegelikult täitsa palju. Teed minna on ka täitsa palju ja ma tänan ka selle võimaluse eest.

Hiljem lisatud. Nagu korduvalt varemgi on juhtunud, pean ma pärast mingi arvamise väljakirjutamist ühe öö ära magama, et näha pilti uues valguses ja asju teise nurga alt kokku võtta.

Selle aastaemanduse loo juures häirib mind kaks asja. Esiteks ema rolli mõistmine. Lihtsalt hea ema (kes võiks ka olla aasta ema tiitliga esile tõstetud) minu meelest hoolitseb selle eest, et tema lapse kõik arengulised vajadused saavad rahuldatud, ning kuivõrd see on üksikisikule liiga suur tükk teha, rajab ta oma lapse ümber toetava kogukonna. Suuremal lapsel võiks neid toetavaid hingi sugulaste ja treenerite ja teiste usaldusisikutega olla tosinajagu või rohkem. Väiksel lapsel peaks ka olema ikka rohkem kui üks hoolitseja, et ema saaks puhata ja olla heas vormis (ja soovi korral end ka muul moel realiseerida). Aga ma ei näe, et oleks nii oluline, et need lapse eest hoolitsejad oleksid lapse bioloogilised vanemad (või et need bioloogilised vanemad oleksid omavahel abielus). Väiksel lapsel võibki olla ainult naissoost hoolitsejaid ja need ei pea olema sugulased*. Oluline, et lapse keha, hinge ja vaimu eest on parimal viisil hoolt kantud. Selle eest ema vastutab ja lapse eluks tingimuste loomine algab juba tükk aega enne tema eostamist. (Ja sama oluline on, et keegi hoolitseks väikse lapse ema põhivajaduste täitmise eest.)

Aasta ema statuudi ehk abielulisuse oponendid rõhutavad üksikema kannatusi ja et need kannatused justkui peaks olema põhjuseks, miks aasta ema peaks pigem olema keegi üksikema, sest tema on ju rohkem pingutanud ja panustanud kui turvalises suhtes olev ema. Kannatused ongi kahtlemata suuremad ja võib küll olla, et üksikema teeb oma laste nimel rohkem tööd kui paarilisega elav ema, aga tulemus lapsele nii tema annete arengu toetamisel, turvalise kodu loomisel ja hinge arengus kui eeskujude mõttes võivad olla siiski pigem kehvemad kui kindlas kodus elaval lapsel. Sest ühe inimese võimalustel lihtsalt on piirid. Mis muidugi ei tähenda, et seesama üksikema ei võiks olla äärmiselt edukas võrgustiku loojana ning kui lapsel on piisavalt toetavaid täiskasvanud sugulasi või kasvõi ajalehekuulutuse peale leitud hoidja, siis ongi selle lapse kasvukeskkonnaga kõik hästi (minu meelest on täiesti normaalne, et võib armastada ka last, kes pole isegi su sugulane, tõeline armastus ei küsi selliste asjade nagu vereliini kohta, armastamine on lihtsalt üks inimeseks olemise viis). Mina annaksin ka sellisele emale aasta ema tiitli – mitte tema kannatuste, vaid saavutuse eest ja tõstaksin teda eeskujuna esile. Iseasi, et selliseid asju mõõta on lootusetult keeruline ja emaduses võistlemine ongi üks veider meelelahutus, nagu ka Kivirähk oma Päevalehe arvamuses sedastas. Meil lihtsalt ei ole see lapsele kogukonna või küla loomine nii üldlevinud kui võiks olla. Omaette nokitsemist ja „ise toimetulekut” peetakse kultuuriliselt justkui tunnustamise väärsemaks ja kannatusi meil kohati heroiseeritakse. Mina pean seda piiratuseks, mida ma endas soovin ületada.

Minu eeskuju hea ema olemisel on pigem minu emaema, kes pani aluse suure suguvõsa tekkele ja töötas kuni oma võimete lõpuni selle nimel, et me oleksime sugulastena üksteisele toeks, austaks igaüht sellisena nagu ta on ning mu vanaema tõesti panustas iga üksiku lapse ja lapselapse heaolusse nii, kuis sai ja oskas, ta oli äärmiselt töökas ja pühendunud. Ja andis mulle teele kaasa oma õpetuse, kuidas mehega hästi läbi saada. Suurepärane kokk oli ta ka. Ma arvan, et ta õpetas meile kõigile palju väärtuslikku harmoonilise koostoimimise ja maailmas toimetuleku kohta. Igaühel sellist vanaema ei ole, aga soovija saab eluülikoolis samuti seda vabaainena õppida.

* Veel hiljem lisatud. Soorollidest, kuigi selline käsitlus pole praegu üldse moes. Selle koha peal meenub mulle koht laulust, kus laulu nimitegelase laste isa ei talunud kolmikute kisa. Kas ma eksin väites, et mees talubki lapse kisa väga vähe? Mees pole selleks tehtud ning ta peaks saama rakendada oma tugevusi, mitte elada oma nõrkustes. Sedasama ma soovin ju ka endale – elada pigem oma tugevustes kui nõrkustes. Kui mina naisena väikelaste olekuid paremini talun ja näen, et teine selle kätte lihtsalt ära hangub, siis ma korraldan asjalood nii, et mees saaks vähema lapsekisaga elada. Traditsioonilistel rahvastel kasvavad väikelapsed naistega ja kõik on selle elukorraldusega rahul.

TJT