Võõrad lapsed, omad lapsed

Märkan, et suhtun oma sõprade lastesse ka natuke nagu omadesse. Ja sugugi mitte ainult lapseealistest lastest ma siin ei kõnele, vaid ka täitsa täiskasvanuist. Olukorras, kus ma täiskasvanud inimesega teeksin otsuse edasisi suhteid pigem vältida, annan hea sõbra lapsele üha ja üha uue võimaluse, nagu annaksin enda omale, tema ema pärast, kellele ma ise olen nii tänulik paljude asjade eest. Võtan sellesama hoiaku, et ta on minu küla laps ja sellega on tema saatus natuke minu vastutusel. Sest lapse kasvatamine on minu maailmavaates terve küla asi ja see ei kehti ju mitte ainult sedapidi, et terve küla kasvatab minu lapsi, vaid ka mina kasvatan terve küla lapsi. Ma mõistan kasvatust pigem eeskuju ja tingimusteta toetuse kui näägutuse tähenduses.

Vaevalt et see täitsa täiskasvanud laps ise selle peale tulebki, et ma tõenäoselt igal muul juhul suhtuksin tema käitumisse teisiti ja teeksin teisi valikuid, võimalik, et eelistaksin edaspidi mitte kohtuda. Ta võtab minu toetust sama enesestmõistetavalt, nagu iga laps võtab vastu täiskasvanute toetust: see on tema võõrandamatu pärisosa. Eks meil ole mõnevõrra vanusevahet ka ikka. Ka mina olen palju vastu võtnud tingimusteta toetust endast mõnevõrra vanematelt naistelt, kellega mul pole mingeid sugulusliine ega isegi muid ühiseid asju ajada. Me lihtsalt kuulume ühte ja samasse kogukonda, hingelises mõttes.

Ma tajun sellest taipamisest, et ma olen astunud üle nähtamatu vanusepiiri. Enne olin mina see, kes võttis vastu teiste toetust, nüüdses vanuses algab aeg tagasi anda. Oma külale ja kogukonnale. Ma olen selle võimaluse eest tänulik ja isegi natuke uhke selle üle. Vana naine olla tundub mulle palju väärikam ja parem kui olla noor, jah, seda kindlasti. Tegelikult ma muidugi olen ikka see keskmine, kes käib kord ühel, kord teisel pool ja ilmselt veel mõndagi aega. Ja vahest selline andmise ja võtmise vahel vahetegemine ongi täiesti mõttetu, sest inimesed igas kogukonnas, ka linnakeskkonna hajali paiknevas kogukonnas, saavad ikka olla õnnelikud vaid teistele tuge pakkudes ja omakorda vajadusel tuge vastu võttes. See annab turvatunde ja loob kokkuvõttes ilusa maailma.

Sellest taipamisest lähtudes ma saan aru, kui oluline on see kvaliteet, millega me oleme teistele olemas. Kahe inimese vahelistes suhetes ei pea olema oluline see, mida teine mulle teeb, kui saab oluline olla see, mida mina sellele teisele inimesele teen. Teise inimese valik on tema asi. Minu valik on minu asi. See on igaühe võimalus harjutada andestamist ja lahkust. No ja kõik, mis teed, teed endale, nagu mu põhikooliõpetaja ikka öelda armastas.

Lisan Piret Räni pildi sellest, kuidas maailma külas kõik hoiavad üksteist ja kõik inimesed on omavahel nabanööri kaudu seotud (minu tõlgendus), pilt on võetud siit.

TJT