neljapäev, 23. jaanuar 2020

Rännakud

Olen sügise algusest saati käinud üsna mitmel rännakul oma eelmistesse eludesse sooviga muuta olukordi, mis mind praeguses elus segavad. See on muutnud meie kõigi elu kergemaks ja armastuserikkamaks.

Miks ma seda tegin? Kindlasti mitte ainult soovist oma ellu põnevust ja sügavust tuua. Suhted laste isaga läksid ajapikku üha raskemaks, nagu vajuks tasapisi mutta ja keset seda lõputut muda polnud muud pidepunkti, kust tagasi kuivale maale saada. Me ei karju teineteise peale (mina küll vahel tõstan häält) ja püüame teha teise suhtes toetavaid valikuid, kuid ikkagi mul oli peagu pidevalt halb olla. Eks ma püüdnud teha erinevaid asju, et suhteid lugupidavana hoida. Parim oli vast otsus kaaslast iga päev seitsme asja eest tänada, vahel mõttes, aga võimalikult sageli ka otse või laste kaudu, et vaata, kui häid otsuseid teie isa meie jaoks teeb. See aitas hoida suhete välist vormi ja lugupidamist, aga mitte minu tundeid. Ja eks me kehvemal päeval ka väljendasime hääletooni või kehakeele või juhukähvatuste kaudu seda, mis ei lasknud end varjul hoida: kuidas me end teise suhtes tundsime. Kusagilt ikka kees pinnale see viha, häbi, alandus, pahameel, põlgus ja solvumine. Kõigil oli halb ja pojal ka käitumisprobleeme, mis end (eel)puberteediga välja vabandada ei andnud. Siit ja sealt abi otsides jõudsin rännakuni. Läksin mitu korda tagasi nendesse eludesse, kus olid mu halva enesetunde juured. Ühel õhtul tegin kaks rännakut kahte erinevasse ellu ja siis oli mitu nädalat vahet. See kulus vaikuses asjade üle järele mõeldes ja tundeid puhastades-setitades.

Muutused tulid. Võib küll tunduda hämmastav, aga laste isa suhtumine minusse muutus ja ma arvan, et asi polnud mitte selles, et ma ütlesin talle, millistes olukordades me eelmistes eludes kohtunud olime. Me oleme üksteisele teinud kõige hirmsamaid asju. Mina talle ja tema mulle. Ja need tunded, mida ma nende tegudega seoses olin varasemates eludes tundnud, olid viimastel aastatel hakanud pinnale kerkima. Ma ei osanud nende irreaalsete tunnetega tegelikult toime tulla (minu selle elu tegelikkuses polnud mingit põhjust selliseid tundeid tunda). Ma olen tänulik, et läksin oma praeguse arusaamise järgi lõpuni välja, sukeldudes igasse tookordsesse olukorda ning püüdes mõista, millest lähtudes ma tookord niimoodi tegin või miks teine seda tegi, millised olid need ühiskondlikud olud, kus me siis tegutsesime. Ja seda kõike nähes ma tõesti sain kõigile andestada ja võtta seda kui kogemust. Enne see teadmine oli mul teoreetiline, aga viha ja vastumeelsus ja kõik see muu hingesaast püsis mu sees pingutustest hoolimata, neile sai lihtsalt ajuti nagu teki peale tõmmata, et laseks hingata ja väikest viisi positiivses võtmes asju ajada võimalikult vähe halba juurde tehes. Eks ta parema puudusel üks virelemine oli. Ja ma näen neid vanu ühiskondlikke toimimise viise endiselt praeguses valgete inimeste ühiskonnas. Aga selle kogemuse pinnalt on kergem sellega toime tulla ja mitte ise sellesse lahustuda.

Nii et tõesti, kes selle blogi kommentaariumis on vahel harva tõstatanud küsimusi mu partnerlussuhte kohta, siis ma olen teiega nõus, et isa ja ema vahelisel suhtel on laste kasvukeskkonnale väga suur mõju. Nii kui muutusid rännakute tagajärjel minu arusaamised ja tunded, paranesid kohe ka minu suhted laste isaga, ning paari nädala jooksul tulid nähtavad muutused ka lastes. Tütar on praegu juba mõnda aega olnud jälle mu armsaim sõber (vahepealsetel aastatel meil oli üsna raske üksteist taluda ja ma arvan, et asi polnud mitte ainult teismeea iseseisvumises, sest mul sellega iseenesest pole probleeme, tore, et elu läheb edasi ja minu vastutus väheneb). Pojal on elu igal pool paremini sujuma hakanud. Lastel on silmanähtavalt parem olla ja meie suhted on lähedasemad ja armastuserikkamad. Ma ise tunnen end ka nende suhtes palju turvalisemalt. Meenutan ühte rännakut ellu, kus ma 15-aastase poisina ei kuulnud või ei saanud aru, et pean oma väikevenna järele vaatama, sest minu ja korralduse andnud vanemate vahel polnud sidet, ning väikevend hukkus. Seda nüüd teadlikult uuesti läbi elanuna saan aru, kui raske on olla lapsel, kellel pole oma vanematega sidet. Ja seda sidet takistavad oluliselt ema ja isa halvad omavahelised suhted.

Sarnasel teemal "Kivistunud valu".

Nii ma soovin meile kõigile kõigisse suhetesse lõputut armastust, valgust, puhtust, üksteisemõistmist ja koostööd.

Hiljem lisatud.

Minuni on muid kanaleid pidi jõudnud küsimus, kas ma ise tõmbasin end juukseid pidi parun Münchausenina soost välja. Palju tänu selle täpsustava küsimuse eest, ma ise ei taibanud, et ka nii võiks mu lugu lugeda, kuigi tõesti, eriti vinged inimesed saavad rännakuga ka üksi hakkama (mina ennast selles küll ei kahtlusta). Õige vastus on, et no kaugeltki mitte, ma ei hakkaks sellist asja üritamagi. Ikka erivõimetega inimese juures käisin juhendatud rännakul ja lisaks tema juhendustele oli abiks ka tema tunnetus, et kuidas mul parajasti iga üksikasjaga läheb, lisaks spetsiifilist lisainfot, mida mul oli hädasti vaja olukorra muutmiseks täiuslikul viisil (no kuidagimoodi saab ka, aga poolik lahendus hakkab uut jama arendama). Mõnikord ma saan ise ka selliseid infosid kätte, aga olukorras, kus ma olen mõnevõrra keerukas olukorras tolle eelmise elu kõverkohtades, jääks minu jõust ja võimetest ilmselgelt väheks, et saada kogu vajaminevat infot ja selle järgi talitada. 
Nii et kuigi ma väga tahaks öelda, et minge kõik oma eelmisi elusid korrastama, ma seda ei tee, sest seda asja saab poolikult või halvasti ka ajada ja tulemused on siis ka elus näha. Mul on tervendustega ka väga raskeid kogemusi, nii et olen sellega väga ettevaatlik. Ma tahtsin selle postitusega lihtsalt infot jagada, et kui suhte välised asjaolud paistavad korras olevat, aga sisemised ei ole, asjaosalised tunnevad end teise suhtes emotsionaalselt halvasti, siis võib olla asi eelmistes eludes kogetus. Ja see kehtib absoluutselt kõigi suhete kohta (sageli neid varasemate elude viltukiskunud suhteid silutaksegi praeguste töökaaslaste või ämmadega). Kui suhted on varasemas kehastuses jäänud pooleli, pole lõppenud armastuses ja koostöös, siis on praeguses (ja igas tulevases) elus võimalik seda korda ajada, et kõigil saaks parem. No ja mina isiklikult püüan elada nii, et jama juurde ei tuleks, vaid kõik mu suhted lõppeksid armastuse ja koostöösooviga ka siis, kui me enam ei suhtle. Ma soovin meile kõigil puhtust, armastust, valgust, üksteisemõistmist ja koostööd!

Veel hiljem lisatud. Mul on hea meel, et ma ei püüdnud neid olukordi lahendada emotsioonide vabastamise teel, vaid läksin algolukorra juurde. Emotsioonid on trepp toimunu juurde. Trepi ära võtmine ei muuda algolukorda. See on minu praeguse hetke arusaam.

Pärast eelmist lisatud (suhtlus offline'is jätkub). Sellest ka ei piisa, kui laste nähes ei tülitse. Meie nt ei tülitse üldse peagu kunagi. Saab ju aktsepteerida, et tema arvab nii. Kui mõlemad on sellise suhtumisega, siis tülisid ei tule. Ei pea olema ühel meelel mitte milleski ja ikka saab olla tülitsemata (meil pole kunagi ka religioossed ega poliitilised arusaamad kokku langenud, sellised pisiasjad ei sega armumist ega ühist elu). Kellegi jaoks võib-olla kibe tõde, aga ma arvan, et isegi lahkuminek leevendab olukorda ainult osaliselt. Oluline on see, et tunded teise inimese vastu oleksid puhtad ja lugupidavad. Seda tuleb igas suhtes püüelda. Puhtust, armastust ja valgust soovides üha ja üha.

TJT

Kommentaare ei ole: