„Kas talv on ametlikult juba
alanud?” küsis mu poeg mõni aeg tagasi. Talve ametliku alguseni
oli veel aega. Aga tunne on täitsa talv ju tõesti: ammu pole
kraadiklaasi näit üle nulli olnud, õhk on karge, maa kergelt
valge, tänav libe ja päev enam palju lühemaks minna ei saa. See ju
ongi talv.
Lapsena
tekitas minus see kevade ja talve ja suve alguse asi segadust,
lasteaias ja koolis õpetati „talvekuusid” ja „kevadkuusid”,
mis eesti loodusega üldse kokku ei läinud. Täiskasvanueas
aktseptisin määratlust, et kevad algab siis, kui Päike läbib
kevadpunkti e läheb Jäära päikesemärki ning et talv algab siis,
kui Päike läheb Kaljukitse märki, aga maalooduses on asi ikka
hoopis midagi muud, tunnetuslikult ka. Mulle väga meeldis avastada,
et hiinlaste jaoks on november juba talvekuu ja jaapanlastel on vist
väike talv ja suur talv. Ja vanade eestlaste jaoks ka – talv algas
vist kadripäeva kandis. See on kooskõlas minu tõetunnetusega.
Söömine ja muu elukorraldus muutuvad ka talviseks millalgi
novembris.
Mulle
meeldiks, kui koolitarkused saaks ka olla enam ühenduses inimese
sisemise tõetunnetusega. Praegu tuleb õppida, kellele millist tõde
esitada ja nii võib inimesel endal segaseks jääda, kuidas ja mille
järgi elada. See on mõnel juhul ikka üsna keeruline (ja inimestel
on endaga hakkama saada ka kohati üsna keeruline). Ju on selline
aeg. Kui see aeg kord lõpeb, kas siis tuleb jälle lihtsate üheste
tõdede ajastu? Ainult et milliste...
TJT
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar