Härra laps soovis seltsimees last näha ja nii me lastega kinno
läksime. Kõigile meile meeldis väga ja soovitan kõigile filmi vaatama minna (lugeda soovitan ka, mulle meeldivad raamatud sageli rohkemgi, kuigi seekord film äkki isegi ületas raamatut). Mind tõesti üllatas, et nii raske
sisuga film on märgitud perefilmiks, aga maailmale avatum nutikam 5–6-ne saab
ilmselt juba aru (ma pigem soovitaksin küll kooliealisele). Sügavsisukas,
asjalik, ilus ja helge film. Teemad on rasked, aga meid nutma ei ajanud. Inimlik
headus oli igas hetkes kurjusest üle ja minu meelest annab see pigem rahu- ja
kindlusetunnet ja imetlust nende aegade inimeste tugevuse üle ja loob endas sellist tugevust, mida raha eest ei osta. Headuse ja kurjuse
teemad meil siin tulevad vahel jutuks muu elu vahele ka. Ma arvan, et maailm
püsib headusel ja seda võib lastele tuhandel eri viisil korrata.
Ma olen rahul, et see film andis meie perekondlikkele
juttudele suurema plaani. Ma ise kuulasin lapsena vanaisa jutte, aga kildudest
tervikut kokku ei suutnud panna. Eks meiegi lapsed ole mingeid kilde perekonnaloost
kuulnud. Hea on näha, milline on selle taustal rahva lugu. Ja ehk ka meenutada
neid, kellel neil rasketel aegadel kuidas on läinud.
TJT
2 kommentaari:
Ma ootan kui film televiisorisse jõuab, siis vaatame koos lastega, kui nad on huvitatud. Kardan veidi8 eesti filmide kvaliteedi pärast. Kiidetakse küll, aga tihti sellepärast, et oma.
Plaanin lastega, pole veel kindel kas nad kannavad välja, VAT teatri etendust vaatama minna-http://www.vatteater.ee/et/lavastused/104/kas-kalad-magavad.html See on ka tõsistest teemades läbi lapse silmade a la Oskar ja Roosamamma.
Aitäh kaasa mõtlemast!
Ma saan aru, et Sul on eesti filmidega kehvi kogemusi (ja saan aru ka neist, kes kiidavad selle pärast, et oma). Mina nt pelgan perefilme nende banaalsete klišeede ja pealiskaudsuse pärast ja alati ma pole päri ameerikaliku maailmavaatega, mida suur osa lastefilme esindab.
Seekord ei pea midagi kartma. „Seltsimees laps“ on maailmatasemel film, milliseid üldse harva näha saab. Nii arvas Postimehe intervjuus ka Venemaa näitlejanna Julia Aug,kes koolidirektori osa täitis. Ja meie lastele meeldisid ka „Mandariinid“ ja „Vehkleja“ ja vist ka „November“. Eks see kirjeldab meie pere eelistusi. (Mina tahan, et mu lapsed selgelt teadvustaksid, millises valus elab suur osa maailmast, ja et tegelikult puudutab see meid kõiki, sest ühes potis ei saa kahte suppi keeta.) Esimesed neist filmidest küll pole päris eesti filmid, aga ikka tehakse häid asju meil ka. Sellist sügavust jälle igal pool ei leia. Ja „Seltsimees lapses“ on helgus minu jaoks esikohal, koledus on taustal. Aga eks sõltub muidugi lapse loomust ja vanusest ja taustast ka, mida kellegiga tasub vaatama minna ja mida parem mitte. Ma loodan, et te saate ka kõik kunagi väärt elamuse.
Sa oled oodatud siin blogis oma arvamusi jagama ka nt selle VAT teatri etenduse kohta - äkki kellelgi hea teada. Oma (varju)nime all võin ka Sinu postituse siin välja panna. Minu eelistus oleks, et see blogi on paljude autorite kirjutatud ja mul on algusest peale oma nimemärk kõigil minu postitustel all, nii et lugeja saab eristada ja iga kirjutaja autoriõigused on kaitstud. Kui soovid oma arvamust eraldi postituses avaldada, saada tekst meiliga lapseestis@gmail.com
Kõike kaunist!
Postita kommentaar