Murest ja kergusest

Ühe emaga tuli jutuks laste pärast muretsemine. Ma väitsin, et ei muretse. Põhimõtteliselt ma olen seda meelt, et kellegi pärast muretsemine on üks halb asi, mida teisele teha, nagu koorem, mis teisele selga laotakse (ja mida ka endal kanda tuleb). Parem, kui vanemad ei muretseks oma laste pärast ja jätaks need halva õnne veskikivid neile kaela veeretamata, et lapsed saaks vabalt oma elu elada ja oma õnne sepistada. Pigem ma olen tänulik, et Eesti ja Tallinn on turvalised ja siin on palju häid inimesi, kellelt vajadusel abi paluda. Seepärast, kui ma märkan muremõtet lapse pärast, siis ma tühistan selle mõtte ja rahutumal hetkel püüan palvetada, et neil hästi läheks.

Teine ema saatis mulle Hedvig Hansoni artikli. Hm. Ma ei saa öelda, et üldse ei puudutaks. Kas ma teen äkki paljusid asju selle pärast, et enda tähelepanu muretsemiselt kõrvale juhtida? Et siis taustal ja alateadvuses ikkagi muretsen? Ja kas sel juhul oleks parem pigem muretsemisega kord põhjas ära käia, et siis uues teadmises selginenult ja ehk ka uues rahus edasi elada?

Kui kolmas ema ka laste pärast muretsemise jutuks võttis, siis see pani juba mõtlema. Miks mulle kolm korda järjest see teema sõltumatute allikate kaudu vastu tuleb? Vaatasin siis hoolega, mis mulle muret teeb. Nii üldisemas plaanis mõni asi ikka. Kas neil on küllalt hea iseloom, et leida kaaslane, kes nendega pikemalt koos olla tahab, kas neil on õnne ja tervist ja oskusi rajada endale selline kodu, mis poleks lihtsalt mingi hädapärane ulualune, vaid endale ka meeldiks? Kas nad oskavad endale vajalikul määral küllust luua? Kas nad leiavad üles oma anded ja rakendavad neid? Kas nad leiavad selle ala, mis neid huvitab – kas nad leiavad oma koha elus? Jah. Ei saa öelda, et ei muretse. Elus on ikka jube palju tööd ja õnne ja teadlikkust vaja, et kõik hästi läheks. Ja need väiksed asjad ka. Et kas poeg ikka läheb trenni ja kas tütar jaksab oma asjadega toime saada ja kas ta jõuab bussi peale. Ja kas nad panevad pärast söögikorra lõpetamist toiduasjad külma ja. Lisaks veel sisemised asjad ka.

Kuidas neist asjust siis mõelda. Ma arvan, et teisele – eriti veel noorele inimesele tulevikku ette mõelda on sama halb kui muretseda. Kuidas ma siis peaksin mõtlema nii noortest inimestest, kes ise ka veel ei tea, kes nad tahavad olla ja mida homselt tahta? [See on üks põhjusi, miks ma ei saa seda blogi enam kirjutada: kuidas kirjutada noori puudutavaist asjust neid endid mitte puudutades? No ja lapsed nad ju enam polegi, 12 a ja 16 a on juba midagi enamat.] Kas see ongi üks järjekordne kohaolu harjutus – hoida oma tähelepanu ainult praeguses hetkes?

Kas emad ei peaks mitte laiemalt ja ette mõtlema? Mina ju üldiselt varun [kergelt ja muretult] ette nii talvepuid kui lasteriideid, et siis on vajadusel hea võtta ja tänane päev on laias laastus alati hooleta: lihtsalt võtad kapist puhtad riided ja kuivad halud varjualusest. Kuidas vanemlikult ja vaimses plaanis sellist heaolu saavutada? Ma ikka otsin, kuidas end nende elust sobival viisil koomale tõmmata, aga ei saa öelda, et see alati hästi õnnestuks või jube mugav oleks.

TJT