Sõbrapäevast

Sõbrapäeva eelõhtul ohkas tütreke kurvalt, et ta ei jõuagi kõigile sõpradele kaarti teha. Kaarte oli ainult neli, kõik hoolega käsitsi maalitud ja internetist leitud näidete järgi kujundatud, igal isiklik pikem ja (oletatavasti) südamlik soov peal. Imekaunid, aga aeganõudev oli neid teha ja rohkem ei jõudnud. Ütlesin siis, et ega see sõbrapäev olegi mingi nii väga päev, ärimeeste leiutis pigem. Mina ei pea sellest suurt midagi, nagu ka osa minu sõpru (ja ülejäänud sõpradest osa oletatavasti pigem järgib vormilist tava kui oma isiklikku tunnet, et just nüüd tuli suur armastus sõprade vastu kallale ja vaja seda väljendada).

Siis ma lisasin, et ega mulle see jõulelduse etikett ka suuremat korda lähe, ootan juba, et lapsed nii suured, et saaksin selle kõige täiega ära jätta (praegu taipan, et lapselaste pärast ma võibla võtaks selle Bullerby mängimise jälle ette – ja siis võibla tõesti jälle tahakski, sest jah, Bullerby mängimisel on kahtlemata oma võlu, aga ma olen seda juba aastaid saanud ka). Vähemalt kinkidega jahmerdamise jätan küll kohe ära, kui laste vanus lubab. Jube raske on midagi head välja mõelda iga jumala aasta. Tütar kuulas ja mõtles ja igatahes oma kaartide pärast ta rohkem ei kurvastanud. Tema on selles suhtes minusse, et asjadest, kaasa arvatud jõulukinkidest ta suuremat ei hooli. Ma olen neid ettevalmistavalt harjutanud mõttega, et suured kingipühad on hea aeg tänada, et meil on kõik vajalikud ja isegi mõned toreduseasjad olemas ja pole lugu, kui kingitused nii ägedad ei juhtu kui teoorias võiks olla (lapsed ise ka ei tea, mis need superägedad asjad võiks olla, mille üle filmides nii kangesti rõõmustatakse). Kui ma ükskord oma elu peale saan, siis võibla pühitsen ainult talvist pööripäeva, aga eks see siis paista.

Küsimus pole ju asjades, vaid pühitsemises. Jõulude ajal valguse taassünni  ja uue aastaringi alguse pühitsemises. Selleks pühitsemiseks kõlbab minu meelest kõige paremini looduses kõndimine (aga looduses kõndimine kõlbab minu meelest iga asja pühitsemiseks kõige paremini, see on mulle umbes nagu joodiku jaoks pudel). Sünnipäeviti pühitseme inimeseksolemist ja eriti just selle inimese selliseks inimeseks olemist (no mõni asi aitab sellele kaasa, olen nõus, lapsele võiks ikka sünnipäevakink ka olla ja miks ka mitte täiskasvanule, kui keegi suudab mõne tõesti hea ja tarvilise eseme välja mõelda). Sõbrapäeviti võiks ju pühitseda sõprust ja seda, et üldse sõbrad on olemas, aga jonnijuurikas minus karjub, et selle pühitsemiseks on kõik teised päevad niisama head ja tegelikult veel paremad, sest puudub igasugune väline mõjutus ja see tähistamine saab tulla siiralt ja südamest. Ma ei tea, miks ma sõbrapäeviti nii siiralt ja südamest sõprust pühitseda ei saa, ju vist on takistuseks kehvad suhted enda sisemise ärimehega. Lähen neid suhteid nüüd parandama (kõndides muidugi, mitte pudeliga).

Ja teile kõigile kaunist igapäevast sõbrapäeva! Palju rõõmu sõpradest ja sõpradele!

TJT