Laste sünnipäevad

Laste sünnipäevad on selleks korraks jälle peetud. Pojal oli ujulasünnipäev, sama valemi järgi nagu neli aastat tagasi tütrel (varasemad sünnipäevateemalised postitused on leitavad peo teemasildi alt) ja tütrel kokandussünnipäev.

Tütre 14 aasta sünnipäeva korraldamise põhiraskuseks oli leida sobivat aega. Meie tütar ja samuti tema sõbrad on väga hõivatud, nädalavahetuste kaupa on kõik päevad kinni, tööpäevad ju nagunii (seitsmenda klassi lastel on kuni 12-tunnised tööpäevad, see on meie elu normaalsus, mitte et mulle selline olukord meeldiks). Nii tuli seekord teha erand ja pidada sünnipäev ette ära, sest muidu lükkunuks see väga kaugesse tulevikku. Samal põhjusel ei saanud seda sünnipäeva varem kindlaks määrata, vaid tuli käigu pealt vaadata, kuidas erinevate seltskondade aegu klappima saada. Ma sain pakkuda tütrele kogemust, et kui vahepeal tundub, et üldse kuidagi asjad ei õnnestu, siis keskendume rahulikult ja mõtleme ja vaatame veel, ja saabki tehtud, mis vaja.

Kuna tütar soovis oma sõpradega küpsetada, siis tuli veel vaadata sobiv köök, mis õnneks oli olemas minu vanematel (meie kööki kümmet kokka toimetama ei mahu  ja kui nad seal lihtsalt rivis seisaks, poleks ka päris see). Ja õnneks olid mu vanemad ka väga vastutulelikud leppima kõigi ajavangerdustega ja ebamugavustega ning mu ema aitas omalt poolt peo õnnestumisele kaasa. Tüdrukud tegid varem kohale jõudnud seltskonnaga salateid ja hiljem otse proovist tulnud täiendatud jõududega küpsiseid. Tütar tegi kodus üksi valmis ka valge šokolaadi tordi. Süüa oli palju ja maitses. Mulle tundus, et nad nautisid seda ka, et varem jõudnutel oli mitu tundi aega koos olla ja süüa. Minu kahtlustel, et äkki osale ei meeldi köögitoimkond, et äkki see hobiliselt üliaktiivne seltskond pole ajapuudusel lihtsalt harjunud köögis toimetama, polnud alust. Osa oli täitsa vilunud kodukokad ja ülejäänud tulid sellega rõõmsalt kaasa. Mina ei pidanud muud midagi tegema, kui asju ette andma ja lõpus küsiti, et kas saaks veel midagi hakkida. Hoopis nii oli, et need tüdrukud on harjunud kogu aeg midagi tegema ja niisama jutustada oleks imelik või ebamugav. Tähelepanuväärselt suured teadmised olid neil ka tervisliku toitumise ja muudes asjades.

Traditsioonilist vanavanemate vastuvõttu me seekord ei korraldanudki. Teiste vanavanemate tervis ei lubanud osaleda ja ajapuudusel ühendasime minu vanematega kohtumise tütre sünnipäevaga: sõime minu vanemate pool minu ema koristatud kodus tema tehtud lõunat. Lapsed aitasid salati  valmistamisega. Ja pärast lõunat tulidki varsti juba tütre külalised, nii et minu ema jaoks jäi see kohtumine lühikeseks. Poeg läks isa ja oma sõbraga x-boxiga mängima, nii sai ka see olukord lahendatud, et mida teha üksildase väikevennaga, keda suured tüdrukud oma seltsi ei soovi.

Selline hundid söönud, lambad terved olukord.

Poja 10 aasta sünnipäev oli Keila ujulas. Kaks tundi vees ja tunnike söömiseks. Poisid-tüdrukud olid rahul, torud olid popid, vahepeal korraldas mees neile mänge: rõngaste järele sukeldumist ja palli loopimist (meil on selline väike pall, mis vee peal põrkab).  Tellitud mängujuhid meile ei meeldi, lapsed tahavad põhiliselt ikka vabalt olla, käsu peale saavad nad koolis juba niigi palju asju teha ja võistlemata ei möödu tänapäevalapse elus niigi päevagi. Ja neil tekkisid seal omad toimetused ka, vahepeal puhkasid lihtsalt mullivannis või lastebasseinis ja ajasid juttu. Keila ujulas on rahulik ja tore ja pigem vähe rahvast.

Poja sünnipäevadel olid minu jaoks klassikalised väljakutsed ka. Seekord algasid need sellega, et ettevalmistustes tuli jama. Poeg on vist viieaastasest peale oma sünnipäevaks mingeid ettevalmistusi aidanud teha, võileibu valmistada nt. Panin talle seegi kord materjalid ette, aga ta leidis, et tal on nii vähe ruumi ja ebamugav. Ise oma käe järgi ümber sättida ka ei tahtnud, läks hoopis tahvelarvutiga mängima. Ma muidugi avastasin selle kohe ja võtsin talt selle ära. Nii me tülli läksimegi. Õnneks polnud siis veel tulikiire, jõudsin ise hunniku võileibu teha ja isal õnnestus poeg maha rahustada. Pärast peo ajal olin hädas poiste vandumisega ja toidu pärast kähmlemisega (minu korraldatud pidudel jääb toitu üle, nii ka seekord, lihtsalt kaks poissi arvasid, et mõlemad peavad saama esimesena pasteeti võtta, mõlemal oli määrimisnuga käes ja topsi jagamisest tekkis jagelus, huumor missugune) ja tüdruku kiusamisega. Tundsin end vahepeal täitsa hüäänikarjaga koos olevat. Ja praegu jäi minu sõna peale, ma olen vist tuntud kurja emana. Vanduda ma ei luba, tüdrukule liiga teha ammugi mitte, pisemad asjad lahenesid kergemalt. Samas oli see kiusamise teema ikka emotsionaalselt päris keeruline. Küsisin tüdrukult, kas talle sobib, kui nii tehakse. Ta ütles, et on koolis sellega harjunud ja saab hakkama. Kahtlemata ongi tegemist väga tugeva isiksusega, kes saigi olukorraga hakkama, aga harjunud? Miks peab sellise asjaga nagu poiste kiusamine harjuma? Mida see tuleva naise hingega teeb, kui ta harjub maast madalast pidama mehi kellekski, kellega tuleb enda vaimsele tugevusele toetudes taluma õppida, vastu hakata, kellega peabki võitlema? See teeb hinge kalgiks ja millised on siis partnerlussuhte perspektiivid... Kordasin oma varasemast teada mantrat, et kõigil peab tore olema ja poisid leidsid omale muu tegevuse. Mina olen siiani nõutu. Tunne, et oleks tahtnud kuidagi toekamalt reageerida, aga ripakile see olukord jäi ja ma ei saa end ainult ajapuudusega vabandada. Keelamine ei lahenda ju tegelikult midagi.

See on just selline koht, kus ma tahaks, et me elaks rohkem lähestikku ja kogukondlikumalt. Ma küll olen nende aktsioonide eestvedaja poisi vanematega suhelnud, tunduvad täitsa kenad ja korralikud inimesed olevat, aga probleemi jutuks võtta ei tihka. Selleks oleme liiga eraldi. Elame selle eesti põhimõtte järgi, et naaber on kuskil olemas, aga metsasiil peab ikka vahel olema, et teise pere elu enda õuele ära ei paistaks. Me ei sekku. Ilmselt ongi tegu hoopis minu probleemiga. See poiss väljendab midagi, mis on minus olemas. Ja nagu sellel jõukatsumisel väga selgelt ilmnes, olen mina ikkagi vananev hüään, kes ühel päeval enam noore jõu vastu ei saa, juba ta kobiseb mulle midagi vastu, varem kuulas ja võttis arvesse. Otsa ikka vaatab ja kuulab, kui ma räägin, nii et mingitesse piiridesse see ikka mahub. Samas on selge, et kui ma ei taha suurt jama enda õuele, tuleb muutuda kellekski kõrgemaks, kes lahendab neid olukordi vähem vägivaldsel viisil (praegu ma lihtsalt ütlesin, et nii ei käi ja see oli minu poolt sõna jõu kasutamine jõu vastu, enda kehtestamine täiskasvanu jõu positsioonillt). Ma soovin meile kõigile sellistesse olukordadesse rahu, selgust ja kõrgemat abi. Vähemalt on praegu põhjust rõõmu ja tänutunnet tunda, et asjalood ära nägin ja läbi tunnetasin.

Kõik muidugi nii pingeline ka polnud. Ühine rongisõit ja muu liikumine sujus kenasti ja vees polnud kellegiga mingit probleemi. Rõõm oli näha vabalt hullavaid lapsi, palju lapsi tekitab minus külluse tunde. Hea meel, et kõik, kes lubasid, ka kohale jõudsid – praegusel haiguste ajal on see juba suur kingitus. Enamik lapsi olid täitsa kenad kogu aeg. Eraldi tahaks rõhutada, et meie waldorflasteaias käinud külalised on ka möllates! rahulikud, väärikad, keskmes, oskavad teistega arvestada ja nendega koos olla on puhas nauding. See võib muidugi olla tingitud ka nende ülekeskmise toredatest peredest ja millest iganes muust, aga vahe on märgatav ka aastaid pärast lasteaia lõpetamist. Meie kultuuris on tagasihoidlikkus voorus, aga ma ikka rõõmustaks hästi korraldatud sünnipäevapeo ja heade söökide üle ka, kui tohib natuke uhkustada. Ja ma olen tänulik, et mul õnnestus mõnest probleemkohast õhtul pojaga rääkida, mul oli võimalus edastada talle oma arvamus, et tüdrukutesse tuleb alati suhtuda lugupidavalt ja ta paistis olevat minuga nõus. Hea, et niigi läks.

TJT