Poja 9. sünnipäeva pidu

Nagu paljudes peredes, nii juhtub sageli ka meil, et noorem laps teeb oma valikud vanema järgi. Poja sünnipäeva tuli siis pidada samal moel kui õegi oma, koduse kino ja quiche´iga.

Põhiliselt tahtis aktiivsem noorus ikkagi mürada, poisid olid maru rahul, et said õhupalle lõhkuda: panid täispuhutud õhupallid ukse vahele ja pauk käis. Pimesikk oli ka pop mäng. Ja veel mängiti õhupalli õhushoidmise mängu: laste järjekord oli paigas ja siis kordamööda pidi hoidma seda maha kukkumast. Rahulikumad lapsed mängisid samal ajal lauamänge ja ajasid juttu või nosisid süüa. 

Selle pallide lõhkumise üle ma mõtlesin järele, et kas nad peavad just seda tegema. Mõnele rahulikumale see ei  meeldinud ja kas lõhkumine üleüldse on hea mõte. Aga siis mõtlesin, et hea küll. Kui see on nende jaoks nii äge (mõned poisid ikka armastavad pauku), siis las olla pealegi. Sünnipäev ju (meie peres on sel päeval kõik sünnipäevalapse soovid pühad, see üks päev aastas saab nii menüüd kui tegevust ja kohta valida) ja kogemus seegi, ohutu ju iseenesest. Ja teised said väheke eemal olla. Õhupallidega sai veel seda nalja ka teha, et puhuda õhku täis ja teha peeru häält või lasta see käest lahti ja lasta ta sinka-vonka tühjaks lennata. Kui vähegi võimalik, siis las nad teha, mis tahavad.

Filmi valimisega oli ka keeruline. Ägedamad eestikeelsemad filmid on nähtud ja kust neid teisi, tundmata ägedaid leida. Panime siis sünnipäevalapse soovil „Üksi kodus 2”, mis temal oli nägemata (meie lapsed saavad vähe telekat vaadata, me otsime ja pakume neile pidevalt muud tegevust). Enamikul külalistest oli see film nähtud ja liiga pikk oli see ka (üle kahe tunni, millest koos vaadati ainult pool). Samas ei kõõlutud sel ajal trepi käsipuul (pidasin tõsise loengu teemal „Ma ei saa nii ohtlikku asja oma poja sünnipäeval lubada, sest õnnetus rikuks kõigi jaoks peo ära”) ega kaalutud muid lollusi (nagu õhupalli sisse pähklite panemine ja selle siis katki puhumine, mis eelmisel peol juba ära prooviti). Poiste sünnipäevad on ikka isevärki üritused, kus nii noorusel kui mul kogu aeg nupp nokib, et mis ja kuidas. Nemad mõtlevad, mida tavapäratut veel võiks teha ja mina mõtlen, et mida ma võin neil teha lasta ja mida mitte. Jumal tänatud, et mul veel on võimalust valida ja sekkuda.

Tütar plaanis kõigile mustkunsti kaarditrikke teha, aga need jäid tegemata, sest lapsed olid kogu aja millegiga intensiivselt hõivatud. Poja sünnipäevad on alati väga intensiivsed olnud. Ja kui viimane külaline lahkus, uinus ta hetkega. Nii intensiivne kogemus tuleb sügavas rahus vastu võtta.

(Ja mis söögisse puutub, siis quiche´i ei söönud sel peol ükski külaline. Tütre peol ka osa ei proovinudki, kuigi meie pere arvates on see väga maitsev. Võileib on laste jaoks ikka kindel valik. Eriti kui saab ise valida leiva ja mida sinna peale panna. Teise klassi lastele ma pakkusin oma abi, aga kõik oskasid ise võileiba teha ja mulle sobis see suurepäraselt. Poeg soovis ka smuutit, mis läks hästi, ja küpsisetorti, mis on laste pidudel alati kindel valik. Nagu ka vesi ja kodune õunamahl, mida pooljoostes joomas käiakse. Poja peol söödi ka porgandit, tütre peol pomelot. Võileiva tegemiseks oli värsket salatit ja paprikat ja kurki, mis ka hästi läksid.)

Varasemate pidude kohta peo teemasildi alt ja eelmisest postitusest.

TJT