teisipäev, 4. november 2014

Arvuti

Pärast kestvaid sooviavaldusi ja pikki mõtisklusi lubasime pojal tahvelarvuti osta. Ta pole oma mitme aasta sünnipäevakingirahade eest midagi ostnud. Ja midagi muud pole ta ka tahtnud. Enne oli sooviks küll nutitelefon, aga kuna selle põhiliseks funktsiooniks olnuks ikka mängimine, siis otsustasime tahvelarvuti kasuks – suurema ekraani pärast.


Enne tegime minu meelest põhjaliku kokkuleppe, mis sai ka kirja pandud. Et enne mängimist peab koolitöö tehtud olema ning trennis või õues käima ja ema aitama ja kasvõi lugema, kui ükski muu variant parajasti ei sobi. Ja et on mänguaja piirang. Ja mängimise peab lõpetama vähemalt tund enne koolitundide algust, et jõuaks tähelepanuga jälle maisesse ilma tagasi ja kõigega õigeks ajaks valmis.

Aga poja soov elektronmänge mängida on nagu vesi, mis ikka leiab tee. Seekord sai auguks minu lahke lubadus mäng lõpuni mängida, kui taimeris aeg otsa saab. Varsti leiutas poeg, et tuleb lihtsalt mängida lühikeste lõikude kaupa, siis saab mängu alustada ja peale mänguaja lõppu ikka lõpuni mängida. Siis veidi vahet pidada ja sama asi mahub päeva sisse mitmendat korda.

Ja see ei jäta mõju avaldamata. Mõju on kehv. Ütlematagi selge, et suur osa mu tähelepanust on hõivatud poja valvamise ja mänguaja piiramisega. 

Sellest perspektiivist vaadates tundub, et parem oleks olnud võtta koer.

Hiljem lisatud. Lugu sellekst, miks Steve Jobs ei luba oma lastele arvutit.

TJT

9 kommentaari:

Kaur ütles ...

Jaa. Ma tean seda tunnet. Variandid - tahvel mõneks ajaks ära võtta; või üldse enda kätte hoiule; või mingi ajaliselt piirav rakendus sinna peale hankida, selliseid peaks olema. Aga need kõik on vastikud ja igal juhul jääb mõru maik - meil oli ju kokkulepe, kuidas sa sellest kinni pidada ei suuda....

Laps Eestis ütles ...

Jah, vilets värk, kuidas ka ei vaataks. Mul rikub tuju.

Kusjuures laps ise ei saagi aru (vähemalt algul ei saanud), et tema on midagi valesti teinud, sest ma ju lubasin tal mängu lõpetada, kui aeg otsa saab ja nii ta justkui tegi. Asja kontseptsioon on/oli talle veel mõistmata. Minu poolt siis teemaks see, et vaja on püsida elusa elu juures (kanda puid, teha porgandimahla, koristada oma tuba jms), elektroonika on ainult meelelahutus, mida võib natuke saada siis, kui muu elu on joone peal. Kõigile see elektrooniline meelelahutus võibla nii kehvasti ei mõju, aga meie poeg muutub täitsa teiseks, ma ei saa temaga enam kontakti ja kogu elu jääb pillakile. Tänapäeval on koolides palju lapsi, kes ei saa aru, mida neil teha tuleb. Ei kuule, ei saa aru või ei jää meelde. Sedasorti tähelepanu häire tuleb peale rämpstoidu sageli ka liigsest elektroonilise meelelahutuse tarbimisest. Mul on suur pingutus asju rea peal hoida.

Ja teisalt huvitav ära tunda, et nii need JOKK lahendused tekivad. Ahnus ja saamahimu on üle asjakohaste piiride läinud.

Kaur ütles ...

Ma oskan jälle öelda ainult "jaa". Laps kuula formaalset lubadust, jätab enda kohtustuste poole kuulamata (mängida võib, kui õppimine korras - kass toidetud - porgandimahl tehtud...) ja on siis siiralt tige, kui sa talle midagi ütlema tuled. AGA SA LUBASID MUL TÄNA MÄNGIDA! MIS SIIS ET KELL ON 11 ÕHTUL, EGA MINA POLE SÜÜDI, ET MEIL NII PALJU ÕPPIDA OLI!!! LUBADUSI PEAB TÄITMA!!!
Rohkem suhtlemist, ja kui vaja, siis kirjalikus vormis - nagu teine - on vist ainus rohi.

Laps Eestis ütles ...

Jah, mõtlemist on, kuidas oma sõnumit selgelt edastada, et see saaks samamoodi ka vastu võetud.

Ja kui palju piiranguid peab siis kasvõi kirja panema... mis kellani jms, rikub tuju.

Tegelikult oleks vaja haaravat maist tegevust, aga selle juhendamine on ka paras pähkel, sest mina ei valda neid teemasid, mis teda huvitaks. Ja laps ju üksi lõpmata kaua ei leiuta, kui on ka lihtsam tee. Palju elavaid eeskujusid, mehi, kes mingit päris asja teevad. (Tal lisaks huvitegevusele kaks sellist eeskuju isegi on, aga ikka on vähe.)

Nii et tervitused peatseks isadepäevaks: mehed, kes te poistega tegelete, see on kuldaväärt panus nende ellu!

Unknown ütles ...

Vaevlen sarnase teemaga juba mitmendat kuud. Ütlesime mehega selgelt, et meie talle nutitelefoni ei osta. Kui kogub ise raha, siis võib osta endale. Koguski terve aasta ja enne kooli valisime telefoni välja. Poes enne ostu sooritamist tegime kokkuleppeid. Kordasin veel üle, et koolipäevadel ei mängi enne, kui kodutööd tehtud ja huviringides käidud. Argipäevad nägid välja nagu kommenteerijad kirjeldasid. Proovisin ka äärmuslikke meetmeid e. telefoni ära võtmist, kuid samas kadus siis võimalus lapsele helistada. Lapse käitumine on muutunud. Plaanin nüüd ka kokkuleppeid kirja panna, sest sõnadega on ta oi-oi kui osav, et situatsioon enda kasuks pöörata. Mõlema vanemal peab olema ühine arusaam, sest mina põrkasin olukorraga kokku, kus mees varjas minu eest, et oli lapsel mängida lubanud st. ei keelanud teda, kuigi kodutööd ei olnud tehtud. Ja siis tuleb paha emme, kes "käseb" kodutöid teha ja ei luba telefnis mängida. Huh, kuidas leida jõudu?

Anonüümne ütles ...

Meil poiss veel koolis ei käi, kuid arvutimängud meeldivad tallegi ja kui ei keela, siis istuks vist kogu vaba aja arvutis ja istubki. Õnneks ta käib vahepeal ka lasteaias, eelkoolis ja kolm korda nädalas trennis, et sellist vaba aega jääb suhteliselt vähe. Siit moraal, et kui ise ei taha, oska või viitsi lapsega tegeleda, tuleb väljaspool kodu leida lapsele mingi tegevus.

Anonüümne ütles ...

Tekkis selline küsimus Teile, et kuidas Te Viljandi koolitulistamise teemat kodus käsitlesite, et kas tuli üldse jutuks või on lapsed veel liiga väiksed kaasa rääkima?

Laps Eestis ütles ...

Me oleme nüüd tahvliga vahet pidanud ja täpsustanud igasugu üksikasju ja mõnda reeglit ma karmistasin veelgi. Meie tahvelarvuti kasutamise leping (suuremalt jaolt siiski suuline) näeb varsti välja juba nagu päris juriidiline dokument (selle vahega, et need on küll üleni kirjalikud).

Nõus, et liiga palju vaba aega pole hea. Meie nõudmine tahvelarvuti ostu lubamiseks oli, et poiss hakkab trennis käima ja seal talle nüüd täitsa meeldib. Muu huvitegevus oli ennegi.

Ja nõus, et nutitelefonil on see viga, et seda ei tahaks ka ajutiselt lapselt ära võtta, et oleks võimalik ühendust saada. Meie pojal on tavaline odav telefon, pole ka nii kahju, kui sellega midagi juhtub. Nutitelefonides on mh infot, mida võib-olla ei tahaks võõrastesse kätesse lasta.

Teisalt on ka seisukoht, et lapsi ei peaks üldse karistatama (just lisasin sel teemal uue postituse teadlikvanema lehelt), aga mina nii ei oska. Ja arvutikeeld ei ole siiski ainult karistus, see on piirav meede eelkõige lapse enda huvides, nagu me ka joodikuid rooli ei luba. Nii ma olen seda kodus põhjendanud. Meil on siin ikka lausa uste paugutamiseks ja karjumiseks läinud - miks peaks teised pereliikmed sellist olukorda soovima.

Laps Eestis ütles ...

Koolitulistamise teemal. Mõlemal lapsel oli koolis klassijuhataja teema üles võtnud ja poeg jagas seda minuga. Mina lihtsalt kuulasin.