kolmapäev, 8. oktoober 2014

Lasteaialapsele lühem töönädal!



Rääkisime ühe emaga lasteaialaste töönädalast. Leidsime, et kui laps saab mõne päeva vahel kodus olla, on ta palju tervem. Kolmapäeval kodus olles on lapsel kaks kahepäevast töönädalat ja vahepeal kodus kollektiivi stressist puhates on tal palju kergem end maandada ja rahus hoida, mistõttu haigust lihtsalt ei tule. Omalt poolt veel lisaksin, et kui laps on kodus rahulikus keskkonnas ja tegeleb millegagi süvenenult, on see teine pluss tema arengule. Ei peagi kogu aeg laulma või raamatutarkusi õppima, ka tihe kontakt oma vanemaga on hea arengukeskkond, nt emaga koos toa koristamine ja söögi tegemine on suurepärane viis maailma terviklikku toimimist tunnetada ja eluks vajalikke oskusi harjutada. See võikski olla normaalne olukord. Vanas eesti külas ei pandud alla seitsmeaastasi mingi koormuse alla (väike kodutööde abi ainult). Las ikka kõigepealt harjub eluga ja kogub rammu. Meil oleks vaja mõista ja teadvustada, et lasteaias käimine pole lapsele mingi lebo. See on selles vanuses tõsine töö.

Kuidas lapsele lühemat (hõrdamat) lasteaia- e töönädalat päriselus normaalseks saada? Lasteaialapse emale ja isale kolme-neljapäevane töönädal tundub üsna suure muutusena ühiskondlikus elus (Hollandis vist seaduse järgi juba nii ongi). Tööandjad ei taha ju enamasti kuuldagi, et laste emad oleks päeva või paar nädalast kodus, sest töö tahab tegemist ja kõigil oleks esialgu tülikas, kui mõnel päeval ei saakski kohe töötajaga asju ajada, mõni tööasi jääks sellest lohisema (meil on ettekujutus, et kõike peab saama kohe ja see teeb ka stressi; tegelikult võtavad maised asjad aega ja küps inimene arvestab sellega algusest peale).  Tegelikult sellega harjuks nagu ka suitsetajad on praeguseks harjunud, et suitsu teha paljudes kohtades ei tohi. Kui me kollektiivselt nii otsustame, siis tähendaks see kõigest muutusi arusaamades ja töökorralduses. (Mh tuleks mõnel alal rohkem töötajaid palgata, tänu millele saaks rohkemad väikeste laste emad osa-ajaga tööd ja see aitaks paljusid peresid.) Aga ei midagi ületamatut.

Võib ju küsida, et mis see riigi asi on või mis see võõra lapse arenguvõimalus ikka tööandjasse puutub. Riigi asi on see vägagi. Terve ja hea arengukeskkonnaga laps on tulevane terve oma andeid tundev ja rakendav kodanik. See tuleb palju odavam ja edukam, kui olla kehva tervisega viriseva kodanikkonnaga riik. Kodanike kehv tervis läheb riigile ikka väga palju maksma. Arendamata annetest rääkimata.

Võib-olla ei saa usin tööandja arugi, mis mõte sel oleks. Et millise vahe see väikese lapse jaoks teeb, sest usinatel töötajatel pole alati aega ka oma lastega sügavas ühenduses olla ja nende vajadusi tunnetada). Ja kust see teadmine peaks tulema? Kas nende oma naised peaks sellest neile rääkima? Või nende naisalluvad, kes on oma laste sagedase haigestumisega hädas? Või pere- ja lastearstid? (No viimase peale ei saa küll loota – tervete laste emad ju oma lastega perearstil ei käi, sest pole vaja. Arstid näevad ikka ainult haigeid lapsi.) Selge, et hirmus on minna oma tööandja juurde ja öelda, et meie laps oleks tervem, kui ma saaksin ühe päeva nädalas kodus olla. Selle pärast seda ei tehtagi. Ühekaupa on hirmus ja ohtlik.

Kust see teadvustamine peaks tulema? Tuttav pakkus, et kui oleks mingi naistepartei. Mulle tundub, et ka naised ise ei usaldaks seda naisteparteid. Ka naised ise ei taha sageli naiste poolt hääletada, sest naine poliitikas pole ikka õige naine, vaid mingi feminist või muu kahtlane. Poliitikas olemine pole naiselik, olgu kostüümid ja käekott milline tahes. Meil on alateadlik hirm, et mehelikuks peetud rollis nagu poliitikas kaotab naine sideme oma naiseliku tarkusega. Meis on uskumus, et õige poliitik on ikka mees. Nii, kust see olukord siis muutuda saaks?

Kuidas saaks olla parem?

Hetk hiljem lisatud. Ja emadel oleks ka seda iganädalast lisapuhkepäeva vaja. Praegu paljud emad salamisi rõõmustavad, kui neil on lapse kergema haiguse näol sobiv ettekääne tööle mitte minemiseks. (No ega me ju mingi väikse palaviku pärast ei muretse, tavaline viirus ei ohusta last laiemalt.) Et saab ise ka veidi rahus kodus olla ja kasvõi kuhjunud kodutöid teha. Palgatööl ja kodus rakkes olevad emad on meil ka sageli liiga väsinud. Naistel saab ka jõud otsa, kui pole võimalust end taastada. See teeb meele kibedaks. Murrab tiivad. Kuidas see olukord saaks olla palju parem?
TJT

7 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Väga idealistlik jutt ja vaevalt see Eestis kunagi läbi läheb. Siinsed seadused pole eriti inimsõbralikud ja teenivad pigem kapitali huve- kas või plaanis olev töövõimetuseadus. Soomes, Rootsis jm võiks selliseid asju teha.

Laps Eestis ütles ...

Ma lihtsalt igaks juhuks tuletaksin meelde, et see idealism - lastele lühem töönädal oli meie pere normaalsus ka praktikas terve lasteaiaaja. Ja mitte ainult meie pere ei valinud nii. Ma tean selliseid peresid ikka kümnete kaupa, kes on valinud oma lastele sellise elu. Eesti keskmisega (mulle siinkohal sõna normaalsus ei meeldi) võrreldes oleme muidugi meie friigid ja võib-olla ka idealistid, aga sellist eluviisi tutvustades saab see normaalseks ka paljudele teistele. Kõigile ja tervele riigile lähiajal ilmselt mitte, aga väike avardumine kulub siin ära igaühele ja kui sedaviisi mõtlejaid saab täis kriitiline mass, muutub ka meie kaugem ümbrus ja lõpuks terve riik - sest vanaviisi jätkamise soovijaid jääb väheks.

Mina ka ikka tasapisi avardun. Kulub ära alati. Kõigil saab parem.

Laps Eestis ütles ...

Ma arvan, et Eestis on ka väga inimsõbralikke seadusi. Lastega saab kaua kodus olla ja väikest perepäevahoidu rajada on jõukohane ka hakkajale kodusele emale. Ka sellisel viisil on võimalik end ära elatada - just tänu seadustele, mis seda toetavad.

Niisuguseid toredusi igal pool ei ole.

Muidugi on küllalt ka seadusi, mis võiks paremad ja inimsõbralikumad olla, aga needki on kooskõlas meie levinud arusaamisega normaalsest elust. Niikaua kui me oma arusaamisi ja eelistusi seaduste loogika järgi paika paneme, pole kuskilt seda muutust ka tulemas. Minu ettekujutuses on muutuste võti ikka see, et seaduseloojad ja nende laste vanemad vaatavad, et kuidas saaks olla veel parem. (Võimalik, et valijatel on ka siin võimalik kuidagi mõjutada.)

Igal juhul tänan vastu kajamast!

Erin ütles ...

Ma ütleks omalt poolt, et ega probleem ei ole ainult tööandjas. Olgem ausad, meie ühiskonnas kipub sageli ikkagi raha see kõige tähtsam olema ning ei taha see töötaja ka lühemat töönädalat, sest nii väheneks ju sissetulek. Meie peres on abikaasa juba sisuliselt kaks aastat 4-päevase töönädalaga töötanud ning mina ise nüüd uues töökohas neljandat kuud samasuguse graafikuga. Ehk tööandja poolt on selline võimalus täiesti aktsepteeritav olnud. Mõlemil mitmed töökaaslased kadestavad seda varianti, et saab neljapäeval ukse selja tagant kinni lüüa ja head nädalavahetust soovida, kuid reaalsuses ei astu keegi seda sammu, et ka endale sellised võimalused luua. Kui inimestele rääkida, et meie peres on tööaeg teistmoodi korraldatud, siis enamasti reageeritakse suure üllatusega, sest pole osatud üldse selle peale mõeldagi, et töönädal ei pea ilmtingimata 5-päevane olema.

Oudekki ütles ...

Aga võib-olla võiks lasteaiaprogrammid ja tegevused hoopis üle vaadata? St tegelikult võiks ju äkki küsida, kuidas saaks lapsele lasteaias pakkuda "kollektiivi stressist puhkamist" ja et ka lasteaed oleks rahulik keskkond.

Teine asi on muidugi see, et äkki peaks lihtsalt täiskasvanute töönädal olema lühem. Ja töökorraldus selline, et selle lühema nädalaga saab ka piisavalt produktiivne olla. Ma kahtlustan, et kui inimesel on vähem muret selle pärast, kas ta oma last piisavalt näeb, siis ta tegelikult töötab efektiivsemalt.

Laps Eestis ütles ...

Erin, palju tänu selle kommentaari eest!

Mulle ka tundub, et inimesed ei tule vahel selle pealegi, et teistmoodi saab ka. Minu ajal räägiti koolis eestlaste seitsmesaja aastasest orjaajast ja kannatusrohkest minevikust, kuhu kannatusrohke olevik oleks loogiliseks jätkuks. Ja näib, et suur hulk inimesi sammub, silmaklapid peas edasi samasuguse tuleviku poole.

Ja teine pool: palgatulu. Igast keskmisepoolsest palgast annab veerandiku kokku hoida (mh saab kodusema eluga palju kulusid optimeerida). Kui on, mille nimel. Meedia ja reklaamitööstus seda mõtet muidugi ei toeta, aga miks peaks vabalt mõtlev inimene toetama sellist meediat ja reklaamitööstust?

Aitäh, Oudekki, kahtlemata saab lasteaiaga midagi ära teha, et stressi oleks vähem. Meie mõlemad lapsed on korraks ka tavalasteaias käinud. See ei mõjunud hästi. Mitte kummalegi, kuigi nad on natuurilt täiesti erinevad isiksused. Mispeale mul on kahtlus, et tavalasteaed ei olegi eriti hea koht (sest väike waldorflasteaed sobis mõlemale meie lapsele ja seal neid probleeme polnud).

Meie lastele sobis vähem tegevusi ja rohkem võimalust enda üle otsustada (kuigi mõlemad lapsed käisid munitsipaallasteaia hea alguse rühmas, kus ka lastel on oma valiku võimalus ja vabadus olemas). Eelkõige sobis neile vähem inimesi e väiksem rühm. Täiskasvanu isiklik tähelepanu on midagi sellist, mida nad seniajani vajavad ja soovivad, kuigi tütar on jõudnud eelpuberteedi musta kandmise ikka ja mõned vastavad eakohased teemad meil on. Ema ja isa tähelepanu on ikka vaja ja teised targad heasoovlikud täiskasvanud tulevad ka arvesse. Selliseid tingimusi ei ole võimalik 24 lapsega rühmas kuidagi saavutada. Nii ma ei näe, kuidas suures rühmas oleks võimalik stressi vähendada (munitsipaallasteaia rohke harivate tegevuste hulk teenib laste vaoshoidmise eesmärki: kui tal kästa joonistada ja plaksutada, siis vähemalt sel ajal ta ei hakka igavusest tülikaid lollusi tegema - õpetajal pole võimalik kõigi nende lollustega ühekaupa tegelda, kui lapsi on palju).

Pealegi on suures rühmas lapsed liiga tihedasti koos ja eraldumise võimalusi ja vaikust on liiga vähe - nii on maailmade kokkupõrkest tulenev stress ikka paratamatu. Sellega pole ka midagi võimalik teha. Vähem lapsi rühma on ainus, mis aitab. See on kallis ja me oleme Eestis kollektiivselt otsustanud, et laste kasvatamine peab tõhus ehk odav olema. Kvaliteet on meiesuguste idealistide teema. Aga äkki mõtleks veel, mida me tegelikult soovime? Äkki see lapsekasvatamise tõhusus/odavus on nõukaaegne relikt, mida pole seni ära tuntud ja vastavalt koheldud?

Laps Eestis ütles ...

Tegelikult ma olen anonüümse kirjutajaga selles nõus, et seadused saaks paremad olla. Ja mõtlen sinna juurde ikka 8idealistlikult?), et ju nad siis paremini ei osanud. Neil polnud paremaid unistusi, millest oma töös lähtuda või oskusi et neid unistusi teostada. Mina ju ka sageli näen, kui piiratud on mu unistamise võimed - kui asi käes, siis vaatan, et kas ma siis sellest unistasin ja peangi tunnistama, et mu unistustel olid sellised hirmud ja hädad tõesti küljes, mis hilisemas teostuses üldse meeltmööda pole, algne tunne polnud mitte puhas armastus ja rõõm ja rahulolutunne. Ja mõnda unistust ma pole siiamaale osanud täide viia. Eks seaduste loomega ole vist sama lugu. Paremini ei osata.

Vähese harjutamise viga?