Lähedus

Ma olen elanud ettekujutuses, et lapsed saavad suureks ja me jääme kaugeks, sest nii on asjad maailmas korraldatud. Ja et peabki nii olema, sest oleks ju kole, kui lapsed kaela peale jääksidki, või oma elu elamata jätaks. Ja püüdnud ühiseid armsaid hetki kui ainukordseid.

Praegu näen, et on muid võimalusi ka. Et lähedus ei pea kaduma, vaid võtab uusi kujusid. Praegu ma rõõmustan selle üle, kui tütar peab ajaloos jutustama õppima või vajab käsitöös minu abi või tahab kooki teha. Siis ta vajab minu abi ja teeme koos. (Vahel ma olen natuke armukade ka. Sest inglise keele ja matemaatika küsimustes pöördub ta isa poole – ja seda juhtub palju sagedamini.)

Ma pole kunagi nii väga ajaloohuviline olnud kui praegu. Viienda klassi ajalooõpik on ilus ja huvitav. Ja väga sisutihe. Õppida mõnd peatükki jutustama polegi nii kerge. Sest ühte põimlausesse on pandud tohutu palju infot, mida väga väikeste eelteadmistega inimesel pole kerge hoomata. Siis on tore, et minul on pisut rohkem taustateadmisi. Ja ma armastan jutustada. Ma loen peatüki läbi, jutustan tütrele ette ja minu jutustamise järgi on tal kergem jutustada (ma ise ka haakun pigem emotsiooni kui teadmisega, mul on kergem õppida isikustatud jutustamise kui teksti kaudu). Ma pole kunagi varem ajalugu niivõrd nautinud kui praegu. (Osalt ka teadlikult – et teha õppimine tütre jaoks nauditavaks. Sest ka viienda klassi laps võtab täiskasvanu suhtumisi vastu – vähemalt siis, kui need talle meeldivad. Ja igas tegemises on oluline seda nautida – või siis parem üldse mitte teha.)

Ja äkki on tütart minu eluvaated ka huvitama hakanud. Me oleme või teeme või kõnnime ja ma räägin. Ma võin pikalt ja ilma küsimuste abita rääkida, nagu raadio. Mulle meeldib rääkida ja talle kuulata. Ta võib pikalt küsimusi esitamata ja vahele segamata kuulata. Meil mõlemal on nii hea.

TJT