Meie esimeses klassis käiv poeg arvab, et tal peaks olema
nutitelefon. Sest teistel lastel on ja tema telefon on kõige magedamate hulgast
(küllap ongi). Ja teine mure, et ta ei
saa vaheaegadel enam kulli mängida, sest teised lapsed mängivad oma arvutitega. Ja paistab,
et nii ongi. Kusjuures meie lapsed telefoni helistamiseks eriti ei kasuta, pole
lihtsalt vaja, sest lepime oma toimetused koos olles kokku ja rohkem polegi
vaja sellest rääkida, ainult erandjuhul.
Kiiresti on need arengud toimunud. Praegu viiendas
klassis käiv tütar sai esimese telefoni teise klassi talvel. Nemad ikka tegelesid vist
jooksumängudega veel algklassides, nii palju kui mina aru sain, suhtlesid.
Praegu on telefon nagu mingi tõutunnus. Telefoni margi järgi
siis tunned ära, kellega on tegemist.
See on miski, milles igatsen muutust, tagasipööret loomulikuma keskkonna ja tervislikuma elu juurde, aga kui nutitelefonid väikestel koolilastel, kes nendega suurt midagi teha ei mõista, nii levinud on, olen ilmselt tavakooli lapsevanemate seas erand. Igal juhul olen väga tänulik, kui oskad head nõu anda, mida nende koolivahetundidega teha. Kas üldse on võimalik suures koolis midagi muuta? Laste arengulised vajadused on ju teised.
See on miski, milles igatsen muutust, tagasipööret loomulikuma keskkonna ja tervislikuma elu juurde, aga kui nutitelefonid väikestel koolilastel, kes nendega suurt midagi teha ei mõista, nii levinud on, olen ilmselt tavakooli lapsevanemate seas erand. Igal juhul olen väga tänulik, kui oskad head nõu anda, mida nende koolivahetundidega teha. Kas üldse on võimalik suures koolis midagi muuta? Laste arengulised vajadused on ju teised.
TJT
6 kommentaari:
Tere!
Jah...Kui tore oli novembrikuu Pere ja Kodust lugeda Saksamaal elava pere lugu (ema eestlanna), et nende ja ümbruskonna lapsed käivad üksteisel lihtsalt külas ja õues mängimas ja mingit teleka-arvutikultust ei ole. Saksamaal! Uskumatult normaalne...
Jah, lugesin ise ka ja ohkasin.
Saksas on emad üsna kodused, ka koolilaste emad ei käi tööl, vaid hoiavad kodu ja tegelevad lastega. Ja seda peetakse normaalseks. Ma unistan elust sellises kogukonnas, kus on palju hoolivaid inimesi, kes tegelevad lastega ja igaühel on midagi pakkuda. Siis pole arvutit igavuse peletamiseks vajagi. Ja inimesed kasvavad üsna teises kvaliteedis üles.
Tehke koolis klassijuhatajale ettepanek, et kooli ajal keelataks ära telefonide kasutamine tundide ja vahetunni ajal samuti kui just pole mingi eriolukord ja tõesti vanematele helistada vaja. Ja lapsed vahetunni ajaks klassist välja. Mõnes koolis pidavat nii olema.
Jah, see oleks hea plaan. Mõtisklen selle täitmise võimaluste üle edukate inimeste laste tavakoolis. Õpetaja seisukoht on, et ta on probleemist teadlik, kuid ei saa midagi teha.
Need on lapsevanemad, kes on oma lastele need kallid pillid ostnud ja lapsevanemad on ka oma lapsed vidinatega poosetama õpetanud. Ja mõne muu asja on need pered jälle õpetamata jätnud. Kõike ei jõua, selge see. Kui õpetaja väga kardinaalselt elektronmängude teemal midagi ette võtaks, saaks ta rohke rünnaku osaliseks. Arusaadav, et see hakkaks takistama tema tööd ja suhteid peredega.
Aga ma mõtisklen ja passin peale. Mingi nipiga võib see siiski õnnestuda.. Seepärast olen eriti tänulik kõigi vihjete eest, kuidas selline olukord mujal on lahendatud.
Võimalik on kooli tasandil lahendada telefoni-värk nii, et koolimajas on telefon välja lülitatud ja kotist väljas ei käi. Kes eksib, kohtub oma pilliga taas kevadel, kui kool läbi.
Variant: kui on tõesti hädasti vaja helistada lapsel, siis ta võib minna seda kõnet tegema õpetajate tuppa. Aga loomulikult eeldab see koolipoolset julgust ja tahet.
Nii kardinaalsele plaanile peaks olema ka lapsevanemate toetus, muidu leitakse kärmelt mistahes juriidilisi lauseid, et selline käitumine on ebaseaduslik. Ja eks oleks mureks ka nende väga kallite riistapuude säilimine õpetaja sahtlis. Klassid on ju sageli ilma õpetajata, lapsed sees. Neid tekiks ka suur kiusatus tagasi võtta - või varastada. Jama kui palju.
Probleem on ikka lapsevanemates, kes sellist asja oma valikutega toetavad. Ja need on jõulised persoonid, kelle arvates praegune olukord hea ja õige on.
Üldiselt ma eelistaks, et õpetaja pühaendab oma jõu ja armastuse siiski lastele.
Kuigi ma ise eelistaksin ka sedalaadi varianti, nagu siin eelmises kommentaaris pakutud. Et elektrooniliste mängudega mängimine oleks keelatud. Mõnikord siiski laps ei tea, mis talle hea on. Ja täiskasvanu... äkki teab paremini. (Iga täiskasvanu omamoodi.)
Postita kommentaar