Raamat Eesti tegijatest

Waldorfkoolis jutustatakse lastele palju lugusid (vähemalt teoorias: see on hea kuulmismälu ja kujutlusvõime arenguks ja soodustab rikkaliku tundeelu kujunemist). Põhikooli lõpuklassides räägitakse lugusid päris inimestest ja nende eluteedest, et anda lapsele aimu erinevatest eluvalikutest. Muidu on selles eas laps oma keskkonnaga ju üsna piiratud, aga kui kujutlusvõime vabaks anda, saab maailm kohe palju suurem. 

Olin just mõelnud, et kust sedasorti sobivat kirjavara leida. Nüüd sattus mulle ette raamat „Meie suured tegijad”, Lauri Vahtre jutud ja Anu Kalmu pildid. Lood on muistsetest, müütilistest, ajaloolistest ja tänapäevastest tegijatest. Nt Vanemuine on avaloos oluline kõrvalosatäitja. Nii et tegelaste galerii on üsna kirju (torkab küll silma, et naisi on küll üsna vähe). Ja kas lugeja saabki sotti, kes neist või mis sellest on päriselt olnud, ja mis on väljamõeldis?

Täiskasvanud lugejana ma küll aeg-ajalt küsisin endalt, et kuidas see nüüd päriselt oli. Tõsiasjadega on mõnes loos vist üsna meelevaldselt – või peaks ütlema mänguliselt? talitatud. Miskipärast kahtlen, kas Kristina Šmiguni suuskadel on nimed nagu tünnilauad või Torino medalid (ja must kass ja mis need teised olid). Ja vaevalt küll, et keegi Carmen Kassi kunagi sahvrisse hiiri püüdma on pannud – selle viimase loo kohta on küll täpsustav märge, et ega kirjutaja ei tea, kas see nii oli, aga üks mees rääkis. Mõni lugu on jälle hästi õpetlik. Et Jakobson sai kopsupõletiku, sest ei kandnud korralikke sooje riideid. Ja suri ära. Või et Lurich sai kõhuhaiguse, sest see, kes talle süüa tõi, ei pesnud käsi (aga Lurich ise küll teadis, et on vaja käsi pesta ja pesi hästi korralikult).  Aga ta siis suri ka kõhutõppe ära kaugel Lõuna-Venemaal. Üldiselt selline mõnus lugemine, pole parata, et need ajaloolised tegelased palju surevad. Lasteraamatu kohta kahtlemata eriti palju suremist, aga lihtsal ja loomulikul viisil kirjeldatuna see pigem tervendab tänapäevase popkultuuri tagajärgi.

Kindlasti meeldib see raamat ka poistele (minu meelest on poistele huvipakkuvat kirjandust oluliselt vähem). Selle lihtsakoelise huumori pärast. Nendes lugudes on lihtne tegevustik, mis põhijoontes ajaloo radu kirjeldab. Ja lood ise on piisavalt lühikesed ja lihtsad ja ilma liigsete ilustusteta (minu ettekujutus sellest, mis eesti poisile huvi pakub). Õpetlikud on need lood ka, omal humoorikal moel, ja see huumor päästab pedagoogilised eesmärgid. Tõsiselt öelduna vilistataks mõni asi välja, aga naljatamisi saab kõige tõsisematest asjadest kuidagi otsesemalt kõnelda - et kõnetaks.

Meie lastele meeldis ja eks ta vast nii 6-10-aastastele sobiv lugemine ole. Kuulub raamatukogusuve programmi.

TJT