Kus on mõnusad lasteraamatud?

Rein Taagepera kirjutas mõni päev tagasi Postimehes, kuidas üksiklaps on Oskar Lutsu leiutis. Tegelikult olid tollal suured pered, aga Lutsu tegelastel on lapsi väga vähe. Ja see üksiku lapse traditsioon kestab eesti lastekirjanduses tänini*, tõenäoselt on sel kasvava põlvkonna alateadvusele suur mõju. Eesti laps ei õpi oma kirjavara toel õdede-vendadega meeldivalt suhtlema ega asjalikult probleeme lahendama. Võibla kirjanikud ka ei jaga matsu? Ja mida Juku ei õpi, no seda Juhan ei oska.

Olen hiljuti lugenud Markus Saksatamme „Tonti ja mannaputru” ja Piret Raua „Natuke napakaid lugusid”. Esimene jäi pilgu alla raamatukogusuve programmis, teist vaatasin blogi lugeja soovitusel (aitäh!). Esimeses on üksikud lapsed omapäi toimetavate argiste asjade maailmas, teises toimetavad asjad üsna omapäi, ilma lasteta. Fookus kandub inimeste maailmast hoopis eemale või siis vaatleb kirjutaja inimesi läbi asjade isikustamise. Napakad lood meenutavad veidi „Kõnelusi tiigriga”, mannapudru lood „Kakat ja kevadet”. Asjadel on omavahel suhted, aga inimesed neis meenutavad topiseid. Kuidas see lasteraamatumaailm siis selliseks on läinud?

Muidu mulle napakad lood täitsa meeldisid (lastele küll mitte, tütre jaoks liiga vähe napakad, poja jaoks igavad, vist noor veel), need mõtteuperpallid olid minu meelest vahvad ja raamat tervikuna tundub Piret Raua kõige positiivsema raamatuna. Mannapuder” meeldis pojale hästi, eks seal ole vaimukaid kohti. Mina ootasin, et selle läbi saaks, osas juttudes läheb esemete omavaheline näägutamine üle minu taluvuse piiri. Pigem põgeneks sellisest keskkonnast.

Mu igatsus sisukaid inimestevahelisi suhteid kirjeldava lasteraamatu järele sai veelgi toitu ja saan aru, et eesti lastekirjanduses leidub selliseid harva. Meenutan siis teiste maade raamatuid. „Väike maja preerias” oli idülliline sajanditaguse ameerika maaelu kirjeldus – ameerika bullerby (peategelasteks kaks õde ja nende vanemad, sobib vast viie- kuni kümneaastastele lastele). "Vanaema ja kaheksa last metsas" ja selle rohked järjed - Norra bullerby teise maailmasõja järgsest ajast. Aga neist ma olen siin blogis raamatu teemasildi all juba kirjutanud. Tahaks uusi ehk senitundmata vanu raamatuid ja tänan juba ette, kes oskab tutvustada mõnusaid suhteid esiplaanile toovaid lasteraamatuid. 

Ega mõnusaid suhteid ole päriseluski kunagi üleliia, kirja saavad need ilmselt üsna harva, sest kõik hea tundub ju iseenesestmõistetav, kuniks seda kogeda antakse. Seda olulisem on need vähesed raamatud siis "õppevahendina" tarvitusele võtta.

Hiljem lisatud.

Ise küsin, ise vastan. Aga kui ei küsi, ei saa vastata ka. Nii et parem siis ikka olla küsinud. Täna näen, et nagu suur osa tavalisi elusid on (loodetavasti) rõõmsad ja rahulikud, vaheldumisi väikeste murede ja probleemide ja vahel suuremategi hädadega on ka suur osa lastekirjandust sellise sisuga. Vanaaegsed "Laste Sõnad", omaaegsed "Kirju Mirjud" ja praegusaegsed "palun loe mulle" jt sellised jutukogumikud kubisevad tavalise elu tavalistest väikestest lugudest. Mõned päris toredad. Mulle on vahel tundunud, et neis on vähevõitu sakraalset tunnet, aga küllap napib seda ka meie tavalistes eludes ja lugudes. Ja niikaua, kuni on ettelugemist, saab lugeja oma sakraalsed tunded lugudesse ise sisse lugeda.

*Veel hiljem lisatud.
Mõtisklesin hiljuti, milline on eesti lastekirjanduse kõige bullerbym raamat ja leidsin (Taageperast sõltumatult), et minu meelest võiks see olla "Pille-Riin". Pille-Riinil on iseenesest tore pere, kuigi vanemad on selles raamatus äärmiselt kõrvalised tegelased ja tegevus keskendub lapse siseilmale. (Tundus midagi eestilikku.) Taagepera mainib oma artiklis ka Pille-Riini, kel on palju toredat, aga ei ole õde ega venda. Sõpra ka ei ole. Pille-Riini ainsaks mulle meenuvaks sõbraks on aknale jäälilli joonistav külmapoiss, kes aga teadagi sulab ilma soojenedes. Ja võibla see sõprus kestabki ainult selle ühe hommikupooliku.

TJT