laupäev, 12. november 2011

Tava- või waldorfkool?

Meil on kahe aasta pärast teine laps ka kooliteel. Ja tuleva aasta sügisel tuleb see selles mõttes ära vormistada, et kui kohalikku tavakooli, siis eelkooli. Sest muidu on konkurss kõva ja tobe, kui laps peaks kuhugi kaugele minema hakkama. (Mingit sisulist vajadust ma eelkooli järele tõesti ei näe: laps on mõõdukalt sotsialiseeritud ja normintellektiga, saaks ka ilma alushariduseta esimeses klassis hakkama.)

Waldorfkooli poolt räägivad tundelised aspektid. Laste isa käis kevadel lahtist akrobaatikatundi vaatamas ja arvas pärast, et suur osa poisse tundusid talle väga tüdrukulikud. Sellist keskkonda ta oma pojale ei sooviks. Ise olen spordipäeviti kaugushüppekastis abis olles märganud, et ka tüdrukutest on suur osa väga kohmakad, see on pigem vanemate eelistuste või ajanappusega seotud. Paljudel lastel pole mingil põhjusel olnud võimalust oma kehalisi võimeid välja arendada.

Keilas asuva waldorfkooli eeliseks on hoolivad pered. See, mis seal on silma jäänud, on hästi sümpaatne. Need täiskasvanud tunduvad minu arusaamise järgi targad, ilusad ja harmoonilised inimesed. Tundub, et laps on neis peredes kõrgema tähtsusega kui keskmises eesti peres. Sellevõrra on ta harmoonilisemalt arenenud, tasakaalukam ja võibla ka sisukam isiksus kui selline laps, kelle arengukeskkond on olnud juhuslikum. Noorema lapse puhul on täiskasvanute osa keskkonna ja tingimuste loomisel kahjuks nii oluline. Lastes endis vast polekski sünni poolest nii palju vahet. (Aga mulle tundub, et meil suhtutakse lastesse sageli nagu rohusse: kasvavad ise. Mis on vast õige siis, kui peres valitsevad sügavalt lugupidavad ja armastavad suhted ja täiskasvanud ise elavad väga harmoonilist elu. Siis kasvavad lapsed ise ka ja väga hea saab. Aga suurem jagu täiskasvanuid, no meie ka siin, oleme nii- ja naapidi vildakad ja teadliku suunamisega saab mõnda vinti korrigeerida, mis muidu metsa läheks. Aga sageli tunduvad muud asjad tähtsamad kui laste kasvukeskkond. Või siis lihtsalt on igatsugu hädad nii suured, et laste peale ei jõua enam mõelda.) Jah, mulle meeldiks olla sellise hooliva ja asjaliku kogukonna täieõiguslik liige ja toimetada koos selliste inimestega, olen tõesti õnnelik, kui juhust on vahel ja tunnen end väelise ja täidetuna. Vähemalt inspireerituna kindlasti.

Suvel vaatasin Aruküla waldorfkooli poisse. Hästi hakkajad ja asjalikud tundusid. Ja mõtlesin, et meie poeg on ka rohkem selline tegudeinimene. Tavakool ei paku sellistele piisavalt võimalusi. Waldorfkoolis õpitakse rohkem läbi tegemise. Laps harjub maast madalast looma. See on minu jaoks väga oluline. Ma hindan inimeses looja potentsiaali, võimelisust oma elu luua selliseks, nagu endale õige tundub. Ja ma olen püüdnud seda ka oma lastes toetada ja meie lasteaed on samuti abiks. Aga tavaharidussüsteem selleks eriti võimalust ei anna. Tänapäeval on küll tavakoolis ka midagi võimalik ise teha, aga õpe käib ikka laua taga konutades. See ei ole poisile õige viis minu meelest.

Lättes meeldib mulle veel kandleõpe ja käsitöö ja seotus rahvakultuuriga.

Ja veel mulle meeldib waldorfkoolide suunatus sotsiaalsete oskuste ja minatunnetuse arendamisele. Isiksuse kui terviku arendamisele. Tavakoolis jääb selleks liiga vähe aega ja tähelepanu ja peetakse kõrvaliseks, suhtumine on paljus ikka, et kool on selleks, et astmevaheldust ja ükskordühte õppida. Ma tõesti arvan, et meie õpetajad on väga tublid, kiiduväärt on palju sellest, mida ma näen, aga ma ei pea õigeks, et nii palju laste ja õpetajate jõudu kulutatakse teisejärguliste asjade pääle. Need programmid ja metoodikad on pigem rajatud hirmule ja keskkooliks (ülikooliks) ettevalmistumiseks kui tegelevad tänase päeva olulisimate küsimustega. On asju, millele tuleks tähelepanu pöörata just selles vanuses, nagu ma waldorfpedagoogide jutust aru olen saanud.

Räägitakse jah, et reaalainete õpe ei olla waldorfkoolides nii tugev kui tavakoolides, aga matemaatika lisatunde võtta on lihtsam kui pärast last hakata inimeseks õpetama seal, kus asi viltu läinud. See ei ole ei odavam ega lihtsam kusagilt otsast. Ja võibla praeguseks on reaaliteema ka kuidagi paremini lahenenud kui vanadel hallidel aegadel, kui need müüdid aluse said. Õpetajad on loodetavasti arenenud ja vist ka waldorfkoolide seltskond on muutunud tugevaks ja stabiilseks (Tallinna waldorfkoolis oli vanasti palju tervise- ja käitumisprobleemidega lapsi, klassis oli selliseid lausa enamuses, ning olukord kasvas õpetajatel lihtsalt üle pea. Väidetavalt.)

Aga Keilasse on suht pikk tee. Rongiga läheb pigem üle tunni, kui jalakäigud juurde arvestada ja rongid käivad harva. Tallinna Vabasse Waldorfkooli oleks jälle mõnevõrra mugavam minna, saaks linnaliinibussiga. Aga ka ikka kaugel. Kaks tundi päevas reisida kooli ja tagasi – ja üksi. Keilasse käib meie lasteaiast palju endisi lapsi ja oleks seltsielu ja lõbus. Tavakool on siinsamas väikse jalutuskäigu kaugusel. Ja ma olen lapsevanemana näinud, et ka tavakoolis võib lastesse suhtumine olla hooliv. Vähemalt siis, kui see laps on kooli sobiva iseloomuga kiire taibu ja hea mäluga tüdruk. Meie tütrele meeldib tema õpetaja ja kool väga, isegi novembrikuu uduse reede varahommikul võib ta unise peaga öelda, et küll tal on ikka armas õpetaja ja tore kooli minna. Ma olen emana selle eest väga tänulik.

TJT

2 kommentaari:

killuke ütles ...

Minul endal oli väga hea meel, et laste põhikooli pidi vaid 10-15 minutit jalutama (keskkool on pisut kaugemal, aga saab ikka jalutada). Ma poleks sugugi tahtnud neid kas ise viia (mis oleks pea kohustuslik siin olnud) või et nad vanemana busside ja metrooga sinna sõitnuks. Õnneks on koolid Kanadas "katsetevabad" ja elukohajärgne kool igale kättesaadav.
Oma kooliajale mõeldes kahetsen vahel, et kolides ka uude lähemasse kooli ei läinud. Poleks neid pikki bussisõite olnud.

Laps Eestis ütles ...

Jah, väga päri.
Eks me sellepärast tütre kodulähedasse tavakooli panimegi. Minu jaoks oli tol hetkel vabastav ühe lapsevanema arvamus, kes ise oli käinud kodust kaugel koolis ja oli oma lapsepõlves hädas sellega, et tema kooli lähedal elavad sõbrad elasid temast liiga kaugel ja ta ei saanud neil kuigi tihti külas käia. Meie lapse sõbrad elavad enamasti paari kilomeetri ulatuses ümber kooli (ja meie kodu) ja ta saab alati ise igale poole minna. Suhted on nii minu kui tema jaoks olulised ja kooliteele ei tahaks meist kumbki oma jõudu jätta.

(Me mõlemad armastame küll rongisõitu, aga kui see tähendab mh tund aega varasemat tõusmist igal pimedal talvehommikul, siis jah, pigem mitte. See teeb talve kohe paar kuud pikemaks ka - rohkem on aega, mil tuleb tõusta enne päikest - ja see on oma ebaloomulikkuses suur energiakulu. Mina olen päri selle lapsevanemaga, kes hiljuti Postimehes kirjutas, et vähemalt osas koolides-klassides võiks kool alata tund või paar hiljem.)