Meil oli tore päev. Nooremale lapsele jõudis R kohale. Nüüd siis, viie ja poole aastaselt. Vahel see R veel ununeb ja jääb hommikuti vahel magama, aga muidu on olemas ja põriseb kenasti. Eks seda olnud vahel mõne sõjamängu aegu ka tärisemas ja automängus põrisemas, aga nüüd on igal pool mujal ka, kus asjaks. Mõnda sõna peab lausa ümber õppima, sest R-tu versioon on nii harjumuspäraseks saanud.
R-hääliku saabumine on kergendus. Et ikka toimib nii, nagu ette nähtud. Mu isa jõudis mulle juba rääkida kui kohutav võiks olla, kui poega ei võetaks R-hääliku puudumise tõttu kohalikku külakooli. Ma ise poleks selle peale tulnud, et sellist asja karta, aga kui isa jagas oma arvamust, siis mõningase mõtlemise peale päris jabur ka ei tundunud. Siinkandis on ju koolikohti vähem kui kooliminejaid lapsi ja tavalisteski koolides koledad konkursid. Ja lihtsalt vaja kedagi mingil põhjusel välja jätta, sest kõik ei mahu majja ära. No et siis võiks muidu ontlikul lapsel olla R-puue nagu heaks põhj(end)useks? Tõesti ei tea, aga seda koledat mõtet ma loodan mu pea enam ei külasta.
Esimese lapsega oli ka R-jama. Temale saabus R nelja ja pooleselt, kah nagu hiljavõitu tavaarusaamade mõistes. Tütar käis neljaselt kolm kuud tavalasteaias ja seal ka logopeedi juures, et R seada. Ja teine vanaema jõudis ka mind igasugu koledustega hirmutada, mis kõik ühe kena inimesega juhtuda võib, kui ta korralikult ei errita. No umbes selleni välja, et kes sihukest naist ikka tahab. Pani meile isegi miski kirurgi juurde aja kinni, et äkki miskit suus valesti. Ja ma ei julenud minemata ka jätta, kartuses hoolimatu ema silti tugevdada. No see silt on mul kõvasti küljes niigi, mis parata. Kui ei tee neid asju, mis õiged emad peaks (nõukaaegsete arusaamade järgi) tegema. Tegelikult lausa põhimõtteliselt ei tee. Laps hakkas ikka R ütlema siis, kui hakkas. Ma püüan neid vähem hirmutada. Vanavanemad õnneks pöörduvad põhiliselt ikka minu poole, kui lapsega miskit "valesti".
Suu- ja keeleharjutusi me ka ei teinud. Aga ronitame lapsi küll algusest peale (kui juhendada, kuidas seda teha, siis on turvaline ka). Waldorfpedagoogid ütlevad, et keha igakülgne liigutamine peaks ka suu hästi liikuma saama, sest kehas on kõik omavahel ühendatud ja ühte liigutades liigutad ka teist. Eriti lapse puhul, kes pole veel nii palju blokeeringuid oma kehasse seadnud kui täiskasvanud. Mitte ei tea, kas kividel ronimisest oli R tulekuks abi või mitte. Ma ise arvan, et kividel ronimine on lapse arengus enam-vähem kõigeks hea.
Jah, ega ma ei ole igatsenud, et mu lapsed midagi jube varakult teeksid - ma pole ise neid suuremat takka kiirustanud ja nad ei ole ise kiirustajad tüübid ka, kes 9-kuuselt kõndinud oleks ja muud taolist. Eks ma siis ole rõõmustanud selle sügavuse üle, mis aeglasema ja tasakaalukama arenguga kaasneb. Aga kui mõni asi hiljema peale jääb, küll on ikka hea meel, et ikka tuli. Esimene laps näiteks joonistas tükk aega ainult abstraktseid pilte. Siis enne kolmandat sünnipäeva tegi paari nädala jooksul mõned väga selged taiesed ka ja vabastas mind sellega pingetest, et kas kõik on ikka korras. Siis lasi veel paar aastat abstraktseid taieseid edasi. Pärast ma sain tema piltidest aru küll, hoopis enam ikka kui alul, aga see oli palju hiljem, kui teise lapse pildid võrdluseks olid. Mul ikka jah tagantjärele tarkused on põhilised ahaa-elamused.
Hirmud on ikka nurga taga varitsemas, olgu ma siis nii teadlik nende halvast mõjust, kui just oskan olla. Minu ümbrus on neid täis ja ma ise ka.
TJT
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar